Praegune tugiteenuste süsteem ei toimi (11)

“Viimastel nädalatel on ajalehes ilmunud mitmeid artikleid hariduslike erivajadustega lastele tugiteenuste osutamise osas. Oma seisukohti on väljendanud haridusasutused, tugispetsialistid, ametnikud ja poliitikud,” kirjutab hariduslike erivajadustega lapse ema Anneli Tõru. “Ehk oleks nüüd paslik lisada siia ka nende asjaosaliste arvamus, kellele reaalselt tugiteenused suunatud on – haridusliku erivajadusega laps ja tema pere.”

Last siia ilma tuues ei ole keegi ette valmistatud erivajadusega lapse sünniks. Aga selliseid asju juhtub – ootamatult ja ülekohtuselt. Sageli ilmnevad tavapärasest arengust kõrvalekalded aga alles lasteaias või algklassides.

Šokk on sellest teada saamine igal juhul ning lapsevanem satub traumaatilisse kriisi. Kui sügavale ta kukub ja mil moel ta sealt “august” hakkab välja ronima, sõltub väga olulisel määral teda ümbritsevast tugivõrgustikust, toetajate teadlikkusest ja oskusest õigesti reageerida. Näiteks pärast teate edastamist ei ole mõtet lähima paari päeva jooksul lapsevanemalt oodata adekvaatset reaktsiooni. Ka edaspidi matab ta ennast nii mõnekski ajaks viha, kurbuse, hirmu ja süütunde alla ning ­eitab olukorda. Ja leinab tulevikku.

Aga elu läheb edasi ja lapsevanem – kes rohkem, kes vähem katki – alustab sõna otseses mõttes võitlust süsteemidega, saavutamaks oma lapse arenguks parimaid võimalusi. Sageli seda ainukestki.

Lastel, kellele on määratud puue, on tavaliselt olemas rehabilitatsiooni­­plaan koos ette­nähtud arengut toetavate teenustega.

HEV-lapsi 800 ringis

Kuna rehabilitatsiooniteenus on kompleksteenus, mis peab koosnema mitmest omavahel kombineeritavast teenusest, siis olukorras, kus laps vajab vaid psühholoogi või füsioterapeudi abi, peab vanem pöörduma perearsti poole ja paluma vajaminevate teenuste rahastamist haigekassa kaudu. Lisaks peab kohalik omavalitsus koostama juhtumiplaani, et laps üldse teenustele pääseks.

Ja nüüd läheb laps kooli. On hea, kui haridusasutuses on loodud lapse oskusi ja võimeid hindav ja arvestav keskkond. Sageli see nii aga pole ning algab periood, mil kogu pere hoiab hirmust hinge kinni ja valmistab ennast emotsionaalselt ette saabuvateks tagasilöökideks, kohanemisraskusteks ja… tõrjutuseks. See on paratamatus, mis kaasneb tänase kaasava haridusega, mille puhul tundub, et eelnevalt ei ole kõiki aspekte kuigi põhjalikult analüüsitud.

Senine jutt puudutab peaasjalikult neid ligi 175 last Saaremaal, kellele on määratud raske või sügav puue. Sellele seltskonnale lisandub aja jooksul aga suur hulk lapsi, kelle sotsiaalse suhtluse raskused, ühiskonnale aktsepteerimatu käitumisviis või suutmatus püsida õppeprogrammis ettenähtud tempos ilmnevad kas lasteaias või esimeses kooliastmes.

Lapsi, kel on tuvastatud hariduslik erivajadus, on Saaremaal kokku 800 ringis. Arvestades, et igal lapsel on kaks vanemat, saame teemast otseselt puudutatute koguarvuks orienteeruvalt 2400 inimest, s.o 8% vallarahvast. Kui vallavanema unistus täitub ja aastaks 2030 on Saaremaal elanike arv tõusnud 40 000-ni, siis eelnevaid proportsioone silmas pidades on lisanduva 8000 elaniku seas 640 sellist, keda otseselt puudutab hariduslike erivajadustega laste teema.

Kas selleks ollakse valmis? Praegu on koolide ja lasteaedade juurde loodud 33,1 tugispetsialisti täistööajaga kohta. See tähendab siis, et umbes 800 lapse jaoks 8 sotsiaalpedagoogi, 2,2 psühholoogi, 11,83 logopeedi ja 11,04 eripedagoogi.

Tugispetsialistide töö on mahukas ning igale lapsele tuleb läheneda individuaalselt ja tema võimetest lähtuvalt. See nõuab aga palju aega info kogumiseks ja ettevalmistuste tegemiseks. Vaadates nendele numbritele otsa, on päris ilmselge, et toimivast laste ja nende perede vajadustest lähtuvast süsteemist siinkohal rääkida ei saa ning muudatuste tegemine on paratamatu.

Ideoloogia vajab muutmist

Arengu toimumise eelduseks võiks olla vajadus teha muudatusi teemat puudutavas ideoloogias, mitte niivõrd keskenduda füüsilise keskkonna loomisele ja töökohtade jagamisele. Me kipume unustama, kelle heaks on nii mõnedki teenused loodud – haridus-, tugi-, sotsiaal- või meditsiiniteenused. Kuidagi on aga see sihtgrupp igasuguste kemplemiste varju jäänud ning pikapeale kipub selle olemasolu ununemagi.

Saaremaal on vaja süsteemi, mis võtaks erivajadusega lapse ja tema perekonna vastu kohe alguses, kohe, kui nende maailm on kokku kukkunud ning on vaja asuda koos perega seda samm-sammult taas üles ehitama. Süsteemi, mis aitaks lapsel pääseda võimalikult kiiresti teenusteni, sõltumata lapsevanema suutlikkusest, teadlikkusest ja võimalustest. Aeg, mil lapse areng on intensiivne ja oskuslik sekkumine ülitähtis, on tegelikult üsna lühike ning patt oleks jätta see kasutamata pelgalt sellepärast, et lapsevanem ei omanud piisavalt vajalikku infot või osutus teenusele jõudmine pere jaoks liiga kulukaks.

See süsteem peaks kaitsma lasteaia ja algklasside õpetajaid, kes on tavaliselt need esimesed märkajad ja kes sõnumitoojaina vallandavad lapsevanemate esimesed reaktsioonid, oskamata sageli nende tulvaga toime tulla. Toetama peaks klassijuhatajaid, kes peavad praegu tugispetsialistide nappuse tõttu ise ära tegema väga suure osa haridusliku erivajadusega lapse õpetamises, kasvatamises ning perega kontakti hoidmisel, samal ajal ohjates ülejäänud klassi. Süsteem peaks pidama normaalseks, et ka erivajadusega laste vanemad tahavad käia tööl ja neil ei ole alati võimalik jätta last koduõppele. Samuti peaksid rehabilitatsiooniteenused olema integreeritud õppepäeva sisse ning ka haridusliku erivajadusega lastel peaks olema võimalus viibida pärast tunde pikapäevarühmas, kus õpitaks sotsiaalseid oskusi ja korrataks koolitöid. Viimane vähendaks lapsevanemate vajadust omada eripedagoogilisi teadmisi jne, jne.

See kõik on meil tegelikult olemas, kuid erinevate valdkondade vahel killustunud. Oleks vaja ühesugust lähenemist ja soovi teha koostööd, mitte keskenduda keskuse kui füüsilise keskkonna loomisele.

Erivajadustega laste vanemad esitavad endale alatihti küsimust: “Miks?” Aeg-ajalt tasub meil kõigil endale meelde tuletada, miks me teeme seda, mida me teeme ja miks me valisime just selle elukutse ning kelle huvid nende valikute juures peaksid olema esikohal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 315 korda, sh täna 1)