ASJA LUGU: Maksuametniku päevaraamatud (2)

MÄLETAB: Albert Schmidti kunagises kodumajas elab praegu Vaike Kasemets, kes noorpõlves endise majaperemehega ka isiklikult kokku puutus. Schmidti noorpõlves kirjutatud päevikud ja hilisemast ajast pärinevad saatmata armastuskirjad leidis ta ühe vana kummuti sahtlitest.
MAANUS MASING

Noore maksuametniku Albert-Theodor Schmidti (1898–1977) päevikud valgustavad saja aasta tagust Kuressaare ja Saaremaa elu-olu.

Krapsakas Vaike Kasemets elab Kuressaares vaikses Vana-Roomassaare tänavas. Seal on tema valduses pool maja, kuhu ta kolis päriselt sisse 2005. aastal. Proua Vaike on Kuressaares sündinud, kuid siirdus pärast keskkooli lõpetamist mandrile, kuhu jäi sidevõrku tööle enam kui pooleks sajandiks. Elu teeb selliseid keerdkäike.

Kuressaare ei jäänud talle aga võõraks, sest regulaarselt tuli käia külas vanematel, kes elasid Vana-Roomassaare tänaval Albert Schmidtile kuulunud majas. Schmidt kolis ühes emaga sellesse majja 1932. aastal, enne seda elasid nad Veski tänavas. Veidi enne oma surma 1977. aastal pärandas Schmidt, kellel endal järeltulijaid ei olnud, maja Vaike Kasemetsale.

“Ta tegi selle minu nimele, kuna minu isa ja ema olid juba vanemad inimesed,” räägib Vaike. Kümme aastat hiljem, kui manalateele olid läinud ka tema vanemad, jäi maja tühjaks ja kuna Vaike oli üsna kindel, et ei tule ise nagunii sinna kunagi elama, müüs ta pool maja maha.

Saaremaa muuseumi teadusdirektor Olavi Pesti meenutab, et käis muuseumi tollase peavarahoidja Hilja Pruu­liga Schmidti kodumajas üsna varsti pärast tema surma. “Saime ja tõime valikuliselt muuseumisse mitmesugust dokumentaalmaterjali, pisitrükiseid ja fotosid, mööbliesemeid (ei midagi rariteetset), aga päevikuid ei näinud ega leidnud.

Eriti sügava mulje jättis mulle tema sõidu-, etenduste jm piletite kogu, mis ta oli absoluutse pedandina kõik alles hoidnud ja süstematiseerinud. Kuna siis (erinevalt praegusest) koguti muuseumisse ka pisitrükiseid, saime sellelegi kogule olulist täiendust,” märkis Pesti.

Proua Vaike mäletamist mööda tulid päevikud välja kusagilt kummutisahtlist. Neid lugeda oli olnud ühtaegu põnev ja natuke raske. Raske seetõttu, et Schmidti käekiri ei ole just kõige parem, mida ta oma sissekannetes ka ise kurdab. Lisaks raskendab lugemist vana kõnepruuk.

Mõni aasta tagasi külastas proua Vaiket kohalik vanavarakaupmees, kes ühes muu kraamiga võttis kaasa ka ühe Schmidti päeviku. Juhuse tahtel sattus üks päevik Saarte Hääle valdusse ja mõne aja pärast antikvariaadist ka teine.

Proua Vaike kinnitusel oli päevaraamatuid aga vähemasti kolm kaustikut. Üks köide võib olla tema sõnul ajaloohuvilise naabri käes, kellele ta arvab selle kunagi lugeda andnud olevat.

Päeviku teisest köitest, mis kõigepealt lehetoimetusse jõudis, kirjutas Saarte Hääl tänavu kevadel mitu lugu, mis heitsid noore maksuametniku pilgu läbi valgust omariikluse rajamise raskustele ja ebakindlusele, mille põhjustas 1919. aasta veebruaris saarel lahvatanud mäss.

Päevaraamatu esimese osa esimene kanne on tehtud 22. novembril 1918. Neli päeva varem, 18. novembril võttis Saaremaa maakonnanõukogu delegatsioon Kuressaares Kubermangu (praeguse Tallinna) tänava komandantuuri ruumides sakslastelt asjaajamise üle ja kaks päeva hiljem pidas sealsamas ka esimese iseseisvusaegse koosoleku. Ehk siis Schmidti päevikust saab lisaks ühe noore mehe sisemistele heitlustele aimu ka omariikluse kõige esimestest sammudest ja sellest, kuidas inimesed Eesti riiki suhtusid.

Kuressaares, 22. novembril 1918

Kahju, et just niisugusil päewal olen oma päewaraamatud hakkama pidama, kus tulewik nii tume on; aga, mis teha. Alles kolmas päev, kus ilma ametita olen, aga minu eest juba- just kui kolmas kuu. Mis minust saab; saan ma ameti? Või pean mina jälle, nii kui 7 kuu eest, kuude kaupa ümber käima ja uulitsat tallama, enne kui midagi leian, – need on küsimused, mis täna ja kõik need päewad – minu pead on murdnud. Aga tulgu, mis tuleb, maha kartus ning argtus, välja minu peast tumedad mõtted; siin mailmas äi tohi karta, waid julgesti peab kuja mailma wastu astuma, tööd tegema ning wöitlema, sest siin mailmas, mis walu ning wiha täis, oled sina, inimene, wõitlemiseks loodud. Sellepärast otsustas hra rentmeistri Leemeti juurde minna ning teda paluda, et tema minule kassas mingisuguse ameti muretseks. Kindlas usus ning lootuses, et Kõigewägewam, kelle tiiwi all mina sia maani kaitsed leidnud olen, ka sekord mid mitte ära äi unusta, lõpetan ma täna õhtul oma päewaraamatu.

Kuressaares, 23. novembril 1918

Juba jälle on kellu 24 korda ringi käinud, aga minu seisun on ikka sesamasuguni, kui eile õhtul sel ajal. Hra Leemetit mina nägin täna küll, aga amati pärast pole temaga mitte rääkinud; on näha just kui neil poleks kassas mind mitte vaja, sellepärast, et kassa ülevõtmisel hrad Berg, Leemet, Kaal ning Tamm juba osa wõtsiwad. Täna hommikul, kui üles tõusin, tuli herra Leber minu juurde ning ma andsin põllupanga maksude asjaajamise tema kätte. Täna saime, nimelt Saksa kreisiwalitsuse ametnikud – wiimse raha saksa walitsuse poolt wäljamaksetud, nenda nimetatud kingituse kombel; kusjuures minule 200 Marka anti. Minu arvates oli see minu töö ning waewa kohta wähe, iseäranis sellest punktist waatetes, et hra Mickwits, kelle tööd mina mittu kuud toimetasin ning kes ise mitte midagi pole teinud, 500 Marka sai. Aga nisugusi tühja asja pärast mina küll oma töötahtmist äi kauta, sest minu arwates see raha, mida mina täna wähem sai, kut õigus on, mule teisest kuhast mötme korraliselt antakse. Iseäranis teeb mulle täna see küsimine muret, kas äkist ka mind mitte eesti sõjaväkke äi wõetakse, sest et tänases “Kuressaare Teatajas” seisis, et kui mõnes kreisis wabatahtlikult täieline arv nekruitise 28.11.18 täis äi tule, siis akketakse noormehi 21. eluaastast pääle soldatiks wõtma; aga ma loodan, et Kõigewägewam, kes mind selle eest sia mali hoidnud on, mind selles asjas ka edasi hoidma ning kaitsma saab, sest parem teen ma tööd kusagil ametis kolme eest, kut et ma sõjateenistuses olema pean. Iseäraliseks pean ma täna weel ühe juhtumi ülestähendama, mis, kui see täide läheb, mulle tulewikus suured sissetulekud saab tooma, nimelt asi on järgmine: täna pärastlõunat hra Leberi juures oli keegi herra Leppik Tallinnast, kes kawatseb Saaremaal – tõrwa ning terpentine fabrikud ehitada, mile tarwis ka hakatuseks ligi 60 000 Marka tarwis on. Tema ise äi taha selle asja sisse mitte änam kui 30 000 Marka oma raha panna; tema rääkis hra Leberiga selle asja üle ning tahtis, et herra Leber ka tema kaaslaseks hakkab; herra Leberil pole aga selleks otstarbeks mitte raha. Sääl tuli mulle üks mõte piha, mis, kui ta täide läheb, minu ammu püütud tahtmised täidab ning mulle kuldse tulewiku loob: Nimelt ma kawatsen, kui mul peaks se õnn olema, et mu loosi piletid, mida mina Rias ning Tallinnas ostsin, wõitwad ning mina seega raha saaksin, selle wabriku aktsionäriks hakkata. Ma näen juba omas mõttedes ennast suureks asjaajajaks selle tõrva ning terpentine tööstuses ning loodan kindlasti, et mu soowid täide lähwad, põhjendades selle ettekulutamise pääle, mis mulle ükskord üks wenekeelne ettekulutamise leht kuulutas: вы достигнете богатства но с трудом ваш ум и ваши таланты победят все но вы можете быт уверены что увидите исполнение всех ваших желаний. (“te saate rikkaks, kuid peate selleks vaeva nägema, teie mõistus ja anded võidavad kõik, võite olla kindel, et näete kõigi oma soovide täitumist.”)

Õhtul käisin hulga aja pärast jälle korra Kalgi saunas, kus õieti palju inimesi oliwad.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 628 korda, sh täna 1)