TÖÖ: Naine, kes ei jätnud unistust pensionit ootama (2)

SÖÖ VÕI SILMADEGA: Kristiina Ranna käsitööküpsetised on viimseni viimistletud ning niisama maitsvad kui ilusad.
MAANUS MASING

Elus totaalse kannapöörde teinud, turisminduse minevikku jätnud ning hoopis pisikese kondiitriäri käima lükanud Kristiina Rand on õnnelik, et julges oma unistuse teoks teha.

Praegu ei kujutaks ta ettegi, et teeks edasi kontoritööd, kuigi ligi 25 aastat erinevates turismiettevõtetes on seljataga. Ehkki ta armastas toona oma tööd väga, armastab ta küpsetamist siiski rohkem.

Ja mitte niisama küpsetamist, Kristiina usub, et kui ammustest aegadest pärinevatesse retseptidesse killuke oma südamest ja hingest sisse panna, muudab see lõpuks iga retsepti selle inimese omaks, kes on temasse uskunud ja panustanud.

Pööre tuli Kuressaarest pärit, ent Tallinna külje all elava Kristiina Ranna ellu pärast kurba sündmust isiklikus elus. Kui ta ema pärast ootamatut haigust mõne aasta eest siit ilmast lahkus.
Et kõike sai toona ühekorraga nii palju, tuli Kristiina töölt ära. Juhtunuga leppimiseks kulus aega, kuid siis oli saare naine taas jalul.

“Olin tegelikult kogu aeg mõelnud, et kui pensionile jään, teen kohviku,” mõtiskleb Kristiina.

Pärast emaga juhtunut mõistis ta aga, et lõputult aega pole kellelgi ja unistused tuleb teoks teha kohe, mitte oodata, millal need me ellu klappima hakkavad.

Ema näitas teeotsa kätte

Kuigi küpsetada on Kristiinale meeldinud sest saati, kui ta 90-ndatel aastatel oma elu peale läks, ei mõelnud ta varem, et sellest võikski saada ta töö. Kurbarmsa essentsi annab asjale, et veidi enne ema surma sai Kristiina teada, et temagi oli noorena unistanud kondiitriametist.

Kui seni oli Kristiina teadnud, et ema tahtnuks alati, et tütrest saab tema eeskujul apteeker ja ta on tütre valikutes ehk veidi pettunudki, siis sest saati on Kristiina hinges rahu. Omal moel tegi ema talle enne oma lahkumist selle kingituse, andes tütrele julgust uuel teel edasi minna, teadmata ise, et Kristiina just kondiitriteed ette võtmas ongi.

Nõnda võttis Kristiina end mõned kuud hiljem käsile, läks kondiitrikursustele ning muudkui küpsetas ja katsetas, küpsetas ja katsetas, arvutas ja kalkuleeris. “Sisuliselt läks mul poolteist aastat selleni, kui sündis Mark Bakery (pagarikoda – ingl k),” õhkab Kristiina nüüd.

Küpsetab ja katsetab ta senimaani, kuid täidab samas usinalt ka ohtraid tellimusi, mis talle eraklientidelt ja pealinna toidukohtadelt tulevad.

Kuigi Kristiina elab mand­ril, käib ta nii tihti kui võimalik Kuressaares. Siin on tal endiselt peatuspaik olemas, siin õpib ta sellest sügisest ka ametikoolis, täiendades end eri­alaselt ning siin elab ka ta tütar Brette, kes samuti pärast kurba aega nende elus endale õige teeotsa leidis, mis ta ringiga mandrilt Saaremaale tagasi tõi. Brette peab oma elukaaslase Berdiga Kuressaares omanäolist sisustuspoodi Höme.

Selgi sompus sügishommikul istume Brette poekese hubases nurgataguses pika küünaldes laua taga, millel aurab kuum kohv ja mille ehteks on Kristiina küpsetised. Sedakorda küpsised.

Välja näevad need otsekui mõnest toiduajakirjast “välja astunud” – viimseni viimistletud ja niisama maitsvad kui ilusad. Nende seas on Kristiina enda ja ta viieaastase poja Mark Andrease lemmikud.

Kristiina unistuste pagarikoda kannab tõesti ta poja nime – Mark Bakery. Poeg on tubli testklient, kui ema koduköögis valmivaid käsitööküpsetisi mekkida ja arvustada vaja.

Kristiina tõdebki, et oma pere ja sõbrad on alati esimesed uute küpsetiste hindajad, kusjuures Brette on neist kõige kriitilisem. Ühtlasi teeb tema bakery fotod. “Kui üksi töötades vahel loominguline pool kokku jookseb, räägib ta ühtlasi stiilikujunduse protsessis kaasa.”

Siin Kristiina ütlebki, et küpsetada tuleb nii kaua, kui retsept saab küpsetaja omaks. Ta toob näiteks sotšnikud, mis on alati ühed ta oma lemmikud olnud, kuid mida ta ise elukutseliseks küpsetajaks saamisest alates hoopis teistmoodi teeb, kui originaalretsept ette näeb.

Äkki see kohvik ikka tuleb

Tema võtmes pole need nii “saiad”, vaid hoopis pisikesed krõbedad ampsuküpsised, kus sees saaremaine tooraine ja ehtsad vanilliseemned. Kristiina ei usu säilitusainetesse ega muusse petukaupa, vaid puhtasse toitu. Ja selle veendumusega ta omavalmistatud maitse- ja silmailu oma kodustest ahjudest aina välja tõmbabki.

Kristiina töötab justnimelt kodus sisseseatud köögis. Kuna ta pagarikoda on veel üsna tilluke, on ta küpsetamismahud seni veel sellised, mis tal kodus töötada lubavad. Kui peaks tulema mingi plahvatuslik kasv, mine tea – ehk täitub ta unistusest ka see pool, mis puudutab päris oma kohvikut.

Ja kes teab, ehk veab seejuures just saarlastel ja Kristiina seab selle kunagi sisse ikka kodusaarel, mitte enam mand­ril. Pensionini on Kristiinal veel pikk maa minna. Võimalik, et sel teel jõuab ta kunagi Saaremaale päriselt tagasi ning nõnda täitub ka ta algne unistus pidada pensionieas imelist kohvikut.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 3 493 korda, sh täna 8)