ÜÜRIKE OSTURÕÕM (2)

Kui inimene on saanud värskelt korteri või – mis veel uhkem – maja omanikuks, on rõõm suur. Paraku pole haruldased need juhused, kui omaniku õnn jääb õige üürikeseks. Miks ikkagi juhtub nii, et pildil ja vahel isegi natuuris tundub kõik nii kena ja kobe ja korralik, pärast pikemat ja põhjalikumat uurimist selgub aga, et maja hoiab koos vaid poole sajandi jooksul seintele kantud lugematu arv värvikihte või vaksapaksune tapeedikiht? Kuidas see on võimalik? Võib-olla ei peaks kinnisvara soetamisel uskuma armastusse esimesest – ja ainsast! – pilgust? Äkki peaks ikka vaatama ka teist korda ning vaatama põhjalikult, krohvi, tapeedi ja laudise alla? Kas uskuda oma sisetunnet ja head õnne või kutsuda kohale asjatundja? Uurida ja puurida, ja seda sõna otseses mõttes.

Vastab NATALI LEITEN,
Pindi Kinnisvara maakler:

Kõik see on sulatõsi ja kahjuks ka reaalne elu. Vana maja ostmisel ongi väga tõenäoline, et võivad juhtuda sellised asjad, et maja välisseinad püsivadki ainult paksu tapeedikihi toel. Selleks, et selliseid dramaatilisi situatsioone vältida, tulebki kasutada vastava ala asjatundjaid. Inimesi, kellel on suured kogemused ja vastavad teadmised, mitte lihtsalt kellegi tuttava tuttava ehitajad, kellel puudub vastav kvalifikatsioon. Saaremaal on inimesi, kes väga hästi tunnevad vanade majade hingeelu ja oskavad palki kuulata, vaadata ning teha vastavaid järeldusi ja anda soovitusi.

Kas aastaid või ka aastakümneid majas või korteris elanud omanik on alati targem, kui potentsiaalne ostja, kes näeb valdusi esimest korda? Kas omanik saab ja peab ikka 100% teadma, mida ta müüb, milline on objekti reaalne seisund? Mina ostjana ei saa ju minna majal voodrit maha koorima või tapeeti alla kiskuma, et näha, kas seal all ikka seina ka on?

N. L.: Kahjuks võib ebameeldivaid üllatusi tulla mitte ainult vanade majade puhul, vaid ka uute ehitistega. Paraku on uute ehitistega olukord palju keerukam ja hullem, ostja on olukorras, kus peab usaldama müüjat (omanikku), kuna siin ei ole võimalik laudist lahti võtta või vastu palki koputada. Uute ehitiste puhul on varjatud puudused keerukamad ning neid võib uus omanik avastada halvemal juhul alles paar-kolm aastat pärast maja ostmist. Kahjuks ei tulegi kõik vead esimese aastaga välja.

Vanema majaga on veidi lihtsam, ostes juba tead, et ees ootavad põhjalik remont ja suured investeeringud. Loomulikult võib tulla ebameeldivaid üllatusi, kuid oled nendega juba mingil määral arvestanud, kuna tead, et ostsid maja, millel on pikk ajalugu. Uue maja puhul eeldad, et kõik need ebameeldivad üllatused on välistatud, oled ju ostnud uue maja, mis peaks vastama kõikidele tänapäeva nõuetele.

Kes vastutab, kui kõik läheb valesti ja olen oma kalli raha eest omandanud vaid paar kujunduselemendiks kasutatavat palki, paremal juhul krundi, kuhu tuleb alles hakata maja ehitama?

N. L.: Varjatud puuduste korral vastutab endine omanik. Pretensioone võib esitada kolme aasta jooksul, kuid neid peab esitama kohe pärast puuduse avastamist. Ei ole nii, et kolme aasta jooksul korjate kõik kokku ja nädal enne tähtaega saadate oma “kirjandi” endisele omanikule.

Müüja on kohustatud teavitama ostjat müüdava vara puudustest. Kui ostja nõustus vara koos puudustega ostma, siis ei saa olla tegemist nn varjatud puudusega, mille eest müüja peaks vastutama. Siinkohal soovitus: pange kõik kokkulepped, kõik puudused ja väiksemadki nüansid notariaalsesse lepingusse kirja.

Ostmise korral tutvuge enne lõplikult jah-sõna ütlemist varaga põhjalikumalt. Kui kasutate kodu ostmisel maakleriteenust, oskab hea maakler suunata teie tähelepanu ka pisiasjadele ja anda head nõu. Selleks maaklerid ju ongi, et aidata nii ostjat kui ka müüjat, et kõik osapooled oleksid rahul ja ostja saaks nautida oma uut kodu ning müüja ei peaks kolm aastat kartma, et millal miski välja tuleb. Et osturõõm kestaks kaua.

Küsinud TÕNIS KIPPER


KOMMENTAAR:

Oma samalaadsest värskest kogemusest ja mida võiksid teised sellest õppida, rääkis Oma Kodule Piret*:

Meie ostetud vana palkmaja oli seisnud täiesti tühjalt kolm aastat, enne seda oli olnud eakate inimeste käes. Kuna maja kattis väljast plastik ja seest kips, siis ega eriti valikut olnudki – kas on väga hull või on lihtsalt vaja palju tööd.

Omanik ei olnud täpselt teadlik, kui hull olukord on, oskas vaid öelda, et mõned kohad on kehvemad kui teised (nurgad, aknaalused). Sellegipoolest ostsime selle maja ära, kuna koht meeldis meile väga. Kuigi kui oleks teadnud, et lõpptulemusena ei jää majast midagi eriti alles, oleksime vahest kauem mõelnud.

Esmapilgul pole nagu väga vigagi.

Lootsime küll viimase hetkeni, et maja päris ära lammutama ei pea, kuid pärast kolme spetsialisti arvamust jõudsime selgusele, et nii on siiski mõistlikum edasi minna. 85% majapalkidest olid mädad. Terveid palke ja põrandalaudu loodame kasutada oma uues majas. Eelnevalt tuleb neile muidugi korralik puhastus teha.

Mida meie loost õppida? Eks me ise ka kiirustasime ostuga, sest praegune kinnisvaraturg on pehmelt öeldes kehv. Kus asi hinnaga vähegi tasakaalus on, käib ostjate vahel ülepakkumine ja lõppkokkuvõttes makstakse ikka peale või siis jäävad kõik ilma. Olime varem kahest kinnistust juba ilma jäänud, ühe puhul otsustas müüja müümisest loobuda enne notaris käiku.

Vead on peidus tapeedi all.

Eelkõige peaks maja ostes jälgima oma rahakoti seisu. Kui selgub, et juhtunud on kõige hullem võimalikust, tuleb vaadata, kas on võimalus siiski midagi teha. Teisalt muidugi tasub enne ostu nõu küsida spetsialistidelt ja tutvuda oma tulevaste naabritega. Meie naabrid on väga toredad inimesed, kuid me ise ei taibanud neilt maja seisukorra kohta küsida…

Tagantjärele tarkus, nagu öeldakse.

*Nimi muudetud – toim.

 

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 229 korda, sh täna 24)