Kuidas me kestame, kui targem annab järele? (14)

Maris Rebel

“Vaadates Eesti rahvastiku vähenemist maailma kontekstis tundub meie närb sündimus, keele lahustumine ja väljaränne justkui pseudoprobleem,” kirjutab arutelude “Kuidas me kestame?” Saaremaa koordinaator Maris Rebel.

Tähtsamad asjad maakeral on ülerahvastatus, looduse hävitamine ja kliimamuutused.

Võib-olla peaksime endi lahustumist võtma eestlaste eesrindliku panusena globaliseerumise protsessi, ühtlasi aitame kaasa inimeste arvu vähenemisele ja ainuke, millega tuleks pingutada, et maailmale teed näi­data, on looduse jõulisem säästmine.

Saaremaal on toimunud kodanikualgatuslike üle-eestiliste arutelude “Kuidas me kestame” kaks vooru. Võimalik, et tekib paar arutelu veel.

Teen väikese vahekokkuvõtte. Olgu öeldud, et teadlaste ja ühiskondlike organisatsioonide loodud arutelu formaat näeb ette kolm fookusteemat: iive, ränne, tööhõive. Pakutud lahendusi analüüsitakse ning neist kooruvad ettepanekud vajalikele tasanditele kuni kõige kõrgemani välja. Lähemalt saab lugeda kestame.rahvaalgatus.ee.

Võitlus eestlaste eest

On mitu põhjust, miks osalenud ei häbene kõige kiuste ka Eestimaa ja eestlaste eest võidelda. Austusest oma esivanemate vastu, kes on valanud selle eest nii verd kui ka pisaraid. Soovist, et meie lastel säiliksid juured ja kodutunne. Oleks koht, kus keegi kütab ahju ja ootab. Soovist, et meie ilus ja haruldane keel säiliks – mida haruldasem, seda kallim kogu maailmale. Soovist, et lapsed kogeksid samu traditsioone ja emotsioone, mis on meist endist teinud head inimesed. Mängivad mädamuna, istuvad jaanilõkke ääres, laulavad, söövad kiluleiba…

Nende soovide heaks on vaja teha palju. Meie rahva haridustase on maailma kontekstis märkimisväärne, mis peaks andma meile tohutu eelise ja arengupotentsiaali – seda ei tohi raisku lasta. Õnneks meie eluiga pikeneb ja see tähendab, et neid teadjaid on meil kauemaks. Annaks jumal tarkust neid kuulata ja oskust vajalikku rakendada. Haridustase on langustrendis, mis on murekoht, nagu ka hariduse kvaliteet ja praktilisus.

Meil on kurjakuulutav vanasõna: “Targem annab järele.” Ja nii juhtub, et suured egod võidavad endast targemaid. Tõsta tuleb juhtimiskvaliteeti nii era- kui ka avalikus sektoris.

Töötingimused on märksõna, millega annaks inimesi kodukohas kinni hoida. Mida targemad on inimesed, seda mõistvamaks peaksid nad muutuma. Mida mõistvamad on inimesed, seda paremat elu- ja töökeskkonda on võimalik luua, sest tekib usaldus. Kui tänapäeva vahendid võimaldavad töötada, valides kohta ja aega, siis võiks tööandjad sellega kaasa tulla, enne kui moodne inimene kaugemale otsima läheb.

Nii tore, kui Saaremaa saaks öelda, et meil on kõige paindlikumad ja arvestavamad tööandjad. Ei tohiks olla ülearu keeruline luua juurde mugav meelevirgutuse-, puhke- või väike lastenurk. Olge kaasavamad, uurige, millest teie töötajad puudust tunnevad. Võib-olla on see hoopis puuviljaamps päevas või koht õues, mis teie töötajate tuju ja tervise paremaks muudaks.

Oleme uhked oma e-riigi ja kiire asjaajamise üle. Siiski võiks mõistvam olla ka riik, kes praegu soovib olla järjest kontrollivam. Nii väikses kohas, kus kõik teavad kõiki, ei tasu hulluks minna, pealegi läheb see kalliks maksma.

Kõige muu keskel ei saa märkimata jätta ka mitmekülgset looduskeskkonda, millele “Kuidas me kestame?” arutelu otseselt ei keskendunud, aga milleni jõuti siiski. Tänasel keskkonnal on suur roll selles, miks inimesed just siin elada tahavad. Kes naudib aastaaegu, kes metsas marjakorjamist või seda, et lapsed saavad õues joosta ja on tervemad. Samas on sellega kaasas suur mure. Oleme me ikka õigel kursil? Kas me saame endale lubada rikastumist järgmiste põlvkondade arvelt.

Tuleb kindlasti soodustada elu maal. Teha kasvõi “puust ja punaseks” õpik noorele perele, kes tahab pangalaenu, et vabalt maale maja ehitada. Kirjeldada selles õpikus kõiki tegevusi, materjale, hindu, aega, kogukonna koostegemise võimalusi, omavalitsuse võimalusi ja riigi rolli. Luua kasvõi üks väike alternatiiv muude valikute keskel.

Hoidkem juuri ja sidet

Et hoida juuri, tuleb austada seda, mis meil on. Vähem viriseda ja kommentaariumis kiruda ning rohkem teha konstruktiivset kriitikat. Osaleda valimistel, ümarlaudadel, aruteludel, lastevanemate koosolekutel, lüüa kaasa kogukonnas, kasvõi kandideerida ise. Enne kuulata ja püüda mõista, kui anda hinnanguid. Igal juhul naeratada rohkem, muidu peletame viimasedki naabrid oma külast.

Sama kehtib ka väljarännanute suhtes. Hoidkem sidet ja hoidugem negatiivsest hoiakust nii minejate kui tulijate vastu. Nii on neil julgem naasta. Katsume leida ka koostöökohti isegi siis, kui ollakse kaugel.

Seda kõike on mõtet teha vaid meie endi lastele, eeldusel, et neid sünnib piisavalt ja nad jäävad siia pidama. Meie keskkond soosib loominguliste ja võimekate inimeste kasvamist. Selliseid ei ole maailmas kunagi liiga palju! Meie hulgas on juba praegu neid, kes on muutnud ja muudavad elu maakeral paremaks.

Kahjuks sünnivad esimesed lapsed hilja ja suurpered on pildil vaid “Kodutundes” ja “Jõulutunnelis”. Saaremaa lasterikaste perede ühendusse kuulub täna üle 100 pere, kellest enamik saab hakkama. Tegelikult on neid peresid palju rohkem, nad pole lihtsalt ühendusse astunud ega otsi tuge. Oluline on selgitada, et lapse saamine ei pea jääma viimasele kohale hariduse, elunautimise ja karjääri järel. Mitme asja korraga tegemine tuleb kõige paremini välja kahekümnendates eluaastates! Avastada alles 38-selt, et lapsevanem olla on äge, on tragöödia. Lapsed annavad elule mõtte. Nad ei vaja raha selles mahus, mida kardetakse, vaid armastust ja aega. Ajaga on meil praegusel infoajastul kõigil kitsas, aga hiljem ei teki seda juurde.

Sageli sunnivad just lapsed suhtlema tihedamalt vanavanematega, mis on väärtus juurte ja järjepidevuse tekkimisel. On tähtis, et laiem üldsus ei suhtuks suurperedesse kui sotsiaalprobleemi, sest enamik neist on tublid või isegi väga tublid.

Vahel tundub, et vabadus devalveerib seda, mis me oleme saavutanud. Kas tõesti selleks, et rahvas ühte jalga astuks, peab olema ühine konkreetne vaenlane ja elu karm? Kas 80-ndatel oli elu millegi poolest jõukam ja rikkalikum kui praegu? Kas toona sündinud lastel olid firmariided, soojamaa reisid, telefonid? Kas valitsus oli siis meelepärane või keskkond puhtam? No ei olnud, hoopis defitsiit ja hakkamasaamise õppus kõige kiuste. Kas lapsi armastati selle pärast vähem?! Kas neist on kasvanud kehvemad inimesed? Vastupidi, tollased lapsed oskavad paremini hinnata asjade väärtust, oskavad veel teha asju oma kätega. Kummalisel kombel olid siis ka karmimad keelekorrektorid ja kõik rahvuslik väga au sees.

Meil kõigil on igas aspektis omavastutus. On asju, mida ei saa sinu eest teha riik, omavalitsus või ema. On asju, millega pead panustama ise, olgu siis lapsevanema, kodaniku, kogukonna liikme, spetsialisti või lihtsalt inimesena. Ära arva, et keegi teine hoiab keelt ja kombeid, et keegi teine sünnitab või vastutab sinu laste eest, et kõik teised jäävad siia kodu kütma ja kaitsma. Sa oled seotud, me kõik oleme seotud.

Kui keegi soovib läbida selle neljatunnise rikastava arutelu oma kümneliikmelise seltskonnaga rahvastiku päästmiseks, siis võib minuga ühendust võtta telefonil 56 986 981.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 551 korda, sh täna 1)