Maanaise rikas hing kui külaelu lakmuspaber (3)

Kui mu tütar Kokal maakodu sai, leidis üsna kohe aset kohtumine naabri Ella Liivaga, lahke ja jutuka külamemmega. Rääkis küla ajaloost, kuidas see aastate jooksul peaaegu tühjaks jäi. Kes läks linna, kes kadus sõjas, kes jõudis oma eluga välismaale, kes suri. Nii jäid alles tema talu Nõmme ja Kaila, kus elavad Naima ja Bärni.

Tore oli kuulda, kui Ella rääkis, kuidas ta nägi Debora Vaarandit ja Aadu Hinti sõitvat jalgratastel laulatuselt Kihelkonna kirikus. Ja hiljem olevat ta Hindiga mitmeid kordi kohtunud. Ella õpetaja oli tulevane kirjanik August Mälk – tore õpetaja, kelle tunnis isegi poisid ei julgenud ulakust teha, sest õpetajal oli selline pilk…

Ella jäi leseks kuuekümnendates ning elas ülejäänud elu üksi koos koertega, keda tal oli aastate jooksul isegi mitu. Tema viimane koer Muki oli tark loom, minugi sõna kuulas.

Kui Ella üle aasa mulle külla tuli, siis Muki jooksis ees, kuid vaatas muudkui seljataha, kas ikka perenaine ka tuleb. Tuli, iga kord midagi näpus – kas taldrik supiga, pannkoogid, piim jne. Ajasime Ellaga jälle jutud segamini. Ella meenutas tihti oma noorust ja kolhoosiaega, rääkis raskest kolhoositööst, kui masinaid oli vähe. Ja kuidas Sõrves käidi käsitsi heina tegemas. Ella ütles: “Aga siiski oli tore aeg, sest sai oldud ju noor ja tööd ei tulnud karta.”

Ella oli tugeva tervisega, polnud elu jooksul kordagi haiglas viibinud. Aga siis kukkus ta oma köögis ja murdis puusaluu. Sattus haiglasse, siis hooldekodusse. Vana naine jäi tubaseks ja see mõjus talle rängalt. Käisin teda hooldekodus mitu korda vaatamas. Viimasel korral ütles hooldekodu juhataja mulle: “Ella ei kontakteeru enam. See on tal surmauni.” Ja nii see oli. Ella oli väga elutark külamemm, arukas, heasüdamlik, hooliv. Kui ta 94-ndal eluaastal lahkus, suutsin maal elada veel vaid aasta. Üksindus pures alati, kui püüdsin oma väikses majas suviti viibida. Ikka meenus, kuidas Ella koos Mukiga üle aasa astus.

Käin igal suvel Ella haual Kihelkonna kalmistul ja meenutan teda kui helget maanaist. Tihtipeale tekib lausa igatsus tema järele. Jagas ta ju mulle palju oma elutarkust.

On läinud aastaid. Unustamiseks vähe, meenutamiseks parasjagu, sest… sealt ta tuleb üle aasa – naabrimemm, nagu alles eile. Ikka rätik peas, põll ees või sajustel ilmadel sinises kitlis. Ta naeratab, ütleb soojalt tere ja me hakkame jälle rääkima elust.

Elus on nii oluline, mida inimesed üksteisest arvavad. Ella Liiva vaimsusest rääkides jõudsin vana tõdemuseni: maanaise rikas hing, tema lihtsus ja ehtsus on külaelu lakmuspaber.

Saare naised on ikka suutnud hoida ja jagada seda elutunnet, mis meie kõigi arvamusele üksteisest kinnistab tõe: just selline vaimsus on külaelu rikkus.

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 435 korda, sh täna 1)