Viktor Kingissepa ausammas on tagasiteel!* (3)

Erki Aavik

“Kuidas tekib nii selge asjaga, nagu inimeste elukorralduseks mõeldud ühikud ehk hooldekodukohad, kahe leeri vahel ligi 15-kordne erinevus?!” küsib majandus- ja muusikaharidusega saarlane Erki Aavik. “Et ühed ütlevad, et hooldekoduteenuse vajajaid on Saaremaal 70, ja teised – kõnealuste kohtade olemasolu eest vastutuse võtnud kõrgepalgalised isikud – viskavad, et vaja on 5 kohta. Ja nii väikeses kogukonnas, nagu see meil on?”

Käbi ja kännu tuntud seost sõnastati minu kauaaegses kodukohas Väikse väina randadel enamasti nii, et “äi-äi, ku sua mjehele otsa vuatad, siis oo kohö nähä, kelle pere pärm on oln”. Ja kui põlvnemist naturalistlikult tõlgendada, tuleb meelde koolipoiste anekdoot loomariigist: et kui hobust eesliga paaritada, siis tuleb hobueesel ning sealt edasi tuli samale konstruktsioonile allutada politseikoer ja muud taolised elukad. Sotsialismi ja demokraatia sõnalis-mõisteline ühendamine pakub meile sotsiaaldemokraatia.

Juba 80-ndate aastate lõpu vabadusetuhinas juhtis luuletaja ja vägev vabadusvõitleja Kalju Lepik mu noort koonu Eestis tärkavast poliitilisest võsast välja pisut kõrgemale põndakule, et sellest poliitilisest Tootsi peenrast parem ülevaade saada. Haritud ja lugenud ja kogenud mehena, iseäranis aga Rootsi Kuningriigi alamana oli tal sotsiaaldemokraatiast üsna selge arusaam, mida Eesti sotsid on järgnenud kolme kümnendi vältel vägagi värvikalt kinnitanud.

Justkui nõukaaegne majavalitsus

Meie koduste sotsdemmide seltskonda kahtlustan selles, et end sel moel poliitiliselt määratlenute hulgas on teadliku valikuga sotsiaaldemokraate vaat et sama vähe, kui oli kommuniste Eestimaa kommunistlikus parteis 80-ndail. Paistab, et hulgakesti on neidki, kes end sotsiks või sotsdemmiks peavad peamiselt protestist mõne konkureeriva erakonna vastu. Ja selle tulemusena ma ei teagi, kas on see halb või hea, kurvastav või rõõmustav, sest üks küsimus, mida oma kolleegidele ja partneritele igal võimalusel esitan – nii selleks, et nende ilmavaatest aimu saada, kui selleks, et takerdunud olukorrast väljapääsu leida – “Kumb on parem, kas teha õiget asja halvasti või vale asja hästi?!”, ei sobi siinkohal mitte.

Hüvede poliitilisest tahtest lähtuv ümberjagamine ehk sotsialistlik ühiskonnakorraldus pole seni kuskil mingit edu ega õnne toonud ja kui seda ideoloogiat viiakse ellu loiult, on tegemist vale asja kehvasti ajamisega ning eituse printsiibist lähtudes peaks ju tegemist olema hea tulemusega. Kahjuks on tulemust võimatu hinnata, sest seda kas pole üldse või siis on asi väidetava tulemusega nii segane, et isegi mina ei saa midagi aru.

Võtkem näitena ette nõukogudeaegse majavalitsuse taaselustamine, mille üheks markantseks tulemuseks on jant hooldekodukohtadega Saaremaal. Kui räägitakse kolmveerandsajast ühikust ja kahe arvamuse vaheks on paar-kolm või kasvõi kümmekond, poleks asi kõneväärt. Aga kuidas tekib nii selge asjaga, nagu inimeste elukorralduseks mõeldud ühikud ehk hooldekodukohad, kahe leeri vahel ligi 15-kordne erinevus?! Et ühed ütlevad, et hooldekoduteenuse vajajaid on Saaremaal 70, ja teised – kõnealuste kohtade olemasolu eest vastutuse võtnud kõrgepalgalised isikud – viskavad, et vaja on 5 kohta. Ja nii väikeses kogukonnas, nagu see meil on?

Asjatundmatus ja hoolimatus?

Selleks erimeelsuseks on mõned võimalused. Esimeseks võiks mõelda, et asjaosalised ei defineeri mõistet “hooldekodukoht” ühtemoodi, vaid mõistavad ja käsitlevad seda väga erinevalt. See ei ole meie ülibürokraatlikus ühiskonnas tõenäoline, sest lugematutes normides leidub üsna selge arusaam.

Teine võimalus on, et tegemist on valimiseelse võitluse üsna küünilise vormiga. Tõenäolisem kui eelmine, kuid kah väga kahtlane.

Kolmandaks – korruptsioon. Palju tõenäolisem kui kaks eelmist, kuid tänaste asjaolude juures on raske ette kujutada selle ükskõik mis vormis lõpuni viimist, nii et seegi ei ole usutav.

Jääb üle asjatundmatus ja hoolimatus. Otsesõnu lollus, laiskus ja küüniline suhtumine oma kaaskodanikesse, klientidesse, valijatesse. Nii, nagu küpsemad kaaskodanikud mäletavad veneaegset majavalitsust, selle tegemisi – õigemini küll tegematajätmisi – ning välist fassaadi ja suhtumist omandist ilma jäetud sundseisus olevatesse inimestesse.

Olukord ei ole poliitilistele loomadele siiski halb, vaid vastupidi – tegemist on suurepärase võimalusega: Saaremaa sotsialistlikud valitsejad saavad tänu kujunenud se­gadusele selja sirgu lüüa ja näidata, milleks sotsiaal­demokraatlik ühiskonna- ja elukorraldus võimeline on. Jõudu!

*Viktor Kingissepp oli teadagi kommunist, kuid tema kamba tegutsemise tulemusena rakendati Eestis ja Saaremaal aastakümneid sotsialistlikku eksperimenti, mille moodsam ja salakavalam vorm on sotsiaaldemokraatia (autori märkus).

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 164 korda, sh täna 1)