Eripensionidest sisemise ja välise vaatluse kokkuvõttena (4)

Kalle Laanet

“Eripensionid kaovad, see peaks selle küsimusega tegelejatele ja sellest huvitatuile praeguseks küll arusaadav olema. Iseasi, kellele see kadumine pettumuseks on ja kellele rahuldust pakub,” kirjutab riigikogu liige Kalle Laanet, kel selja taga 20 aastat teenistust politseiorganisatsioonis. “Küsimus on – millal ja mil viisil need eripensionid kaovad.”

Ühest küljest peavad sotsiaalsed garantiid ühiskonna üldise arenguga ühte sammu käima, teisalt ei ole õige ega õiglane riivata asjaosaliste ehk pensionisaajate õigustatud ootusi. Niisiis – aja küsimus. Kuid mitte ainult. See on ka põhimõtteline ja riiklik küsimus.

Postimehe 13. novembri juhtkirjas on esitatud avaldus: “Kui 1990. aastatel loodi eripensionid politseinikele, prokuratuuri ja riigikontrolli töötajatele, sõjaväelastele ja teistele, siis oli see otsus kantud soovist hoida inimesi tööl ning meelitada neid institutsioonidesse, mille maine oli pärast nõukogude aega väga madal.”

See avaldus on õige, kuid mitte ammendav, sest tänase tarkusega eilsete otsuste kritiseerimine pole ei otstarbekas, arukas ega õiglane.

Tööpõld on muutunud

25–30 aastat tagasi oli politseinike ja teiste korrakaitsjate ning päästjate tööpõld sootuks teistsugune kui tänapäeval. Sageli ei olnud altkäemaksu pakkumise saanud politseiniku jaoks alternatiiviks ausana jätkamine, vaid põhjendatud hirm omaenda ja lähedaste elu pärast. Sellega ei õigusta ma võimalikke allaandjaid, vaid meenutan, et need, kes pakkumise tagasi lükkasid ja ikkagi ametisse – politseisse, piirivalvesse, tolli, kaitseväkke – edasi jäid, magasid kodus, kus lisaks lukus ustele ja trellitatud akendele oli veel ka püstol padja all. Päriselt.

Tuleviku teatud määral kindlustamine oli nii psühholoogiliselt kui ka puhtpraktiliselt tõsiste korrakaitsjate töö tunnustamine ja tasustamine. Nii et küsimus ei olnud pelgalt maines ja madalas palgas, vaid kogu ametkonna stabiilses mehitamises, pikaajalises motiveerimises, töö tellija ehk inimeste-rahva-ühiskonna-riigi-ametkonna ja töö tegija ehk politseiniku-piirivalvuri-tollitöötaja-päästja-keskkonnainspektori-missioonisõduri vastastikuses kaalutletud kokkuleppes.

Kui eripensionid kehtima hakkasid, olin noor, kuid ametialaselt juba edenenud politseiohvitser. Arutasime motivatsiooniküsimusi kolleegidega päris palju ning juba siis olid need, kes turvalisust tagavatesse organisatsioonidesse pikemalt tööle jäid, üksmeelsed, et seal teenimist ei õnnestu rahaga motiveerida, vähemalt ei ole see esmane motiiv. Selleks on eelkõige kutsumus.

Kutsumuski võib elu jooksul muutuda, kuid neile, kes teevad ühiskonnale vältimatult vajalikku tööd, pingutavad ja seavad oma elugi ohtu ning püsivad neis ameteis pikemalt – nii, et aastate kogemus tõstab nende endi ja kogu ametkonna kvaliteeti –, peaks võimaldama lisaks enamasti tagasihoidlikule tasule ka muud ühiskondlikku tunnustust.

Kus siin nüüd see loogika on: ühest küljest nõustun, et eripensionid kaovad, teisest küljest õigustan nende maksmist? Jah, nii vastandlik see ongi: alati jääb teatud hulk ameteid, mille pidajad võtavad riske, mis küll enamasti ja loodetavasti ei rakendu, kuid kui see siiski peaks juhtuma, siis on hind kõrge, elu või tervise näol. Juba nimetatud missioonisõdurid, mõned korrakaitse ja päästetegevuse erivormid. Millised just, mil määral jne, see on edasise arutelu küsimus. Täpselt nagu see, kuidas sujuvalt loobuda eripensionidest üldiselt.

Uisapäisa ei maksa

Teine küsimus on politseipensioni maksmine neile, kes soovivad korrakaitses edasi teenida. Ka siin on küsimus üldises kasus, mida ühe või teise spetsialisti edasine oma valdkonnas rakendamine valdkonnale ja seeläbi ühiskonnale annab, võrreldes sellega, et kogenud asjatundja hakkab sunnitult uut rakendust otsima. Ka siin tuleb põhjalikult kaaluda, mille alusel vastavaid valikuid teha, kas ja kuidas astmestada ametkonnas töötavale tsiviil­ametnikule makstavat eripensioni.

Kokkuvõtteks. Veerandsajandi tagune eripensionide süsteem on aegunud, olud on muutunud, igapäevased riskid pole kaugeltki enam sellised, kui 90-ndate algul. Teisalt on maailm muutunud ja toonud meie koduõuele palju sellist, millest varem isegi ajalehest ei lugenud.

Ühed ohud on asendunud teistega, murdvarga asemel ohustab meie ühiskonda nutikas rahapesija ning seda viisil, millest paljud esialgu (ja võib-olla tagantjärelegi) arugi ei saa. Õnneks ei pea korrakaitsja enam, püstol padja all, magama, kuid kui paljudes kodudes on teismelisi, kellele nende igapäevaste kaaslaste, nutiseadmete vahendusel pääsevad ligi kõiksugu kurikaelad! Paljuski nõuab politseiniku töö tänapäeval jõu ja julguse asemel peent taipu ja uusimaid teadmisi.

Politseinike tasustamise areng ei ole kaugeltki vastavate teadus-arendusvaldkondade omaga võrreldav, rääkimata infotehnoloogia spetsialistide töö- ja teenimisvõimalustest moodsates ärisektorites. Seega ei saa spetsiifilisi töövõtteid, sealhulgas eripensione kogu täiega ja uisapäisa ajalukku heita.

Tunnistan, et see ei ole lihtne korrutustabel, kuid tegemist ongi keerulise valdkonnaga, kus kirvetöö toob palju kahju ja kus valimiseelses tuhinas on tõsine oht laps koos pesuveega välja visata. Seetõttu olen kindel, et ajatatud lahendus on käesoleval juhul sujuvaks üleminekuks, vajaliku asja parandamiseks ja paremaks tegemiseks, mitte probleemi edasilükkamiseks.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 530 korda, sh täna 1)