SUUR MAA, SUURED ASJAD: Meie, tarbijad

neeme korv

Neeme Korv

Mul on ähmane aimdus, kuidas olid lood kaubandusega 1960-ndatel ja 1970-ndatel aastatel – nii palju kui vanematelt ja vanavanematelt kuulsin –, aga siis, kui mina hakkasin koolipoisina 1980-ndate aastate Kingissepas poes käima, valitses juba ehtne nõukogude vaestemaja, mis aasta-aastalt üha hullemaks läks.

Meenuvad ema sõnad: “Ole hea, too poest hapukoort – kui on. Vaata, mis seal veel on.” Edu (!) poest kadus edukalt üks kaubarühm teise järel. Defitsiit süvenes lõpuks niivõrd, et Saaremaa kaubamaja korrustel haigutasid tühjad “tantsuplatsid”. Alles jäid üksikud letid kaubaga, mida kellelgi vaja polnud.

Ajast, kui kaupa veel mõnevõrra liikus, meenuvad vastikult tüütud ja alandavad järjekorrad, kohati jõhkravõitu müüjad (kes ilmselgelt nautisid ka teatavat võimu lihtsurelike kodanike üle), kulinaaria- ja juurviljakauplused, igaüks spetsiifilise haisuga. Kui majatarvete poodi tuli lisaks plastmasskorkidele müügile triikraudu, tuli osta kaks tükki. Üks varuks, et äkki teine läheb katki.

Kui keegi praegusajal küsib, et miks me ostlemist armastame või miks on isiklik auto Eesti inimesele tähtis, tuleks mõelda, kust me tuleme. Sealt tulevad hoiakud, väärtushinnangud. Need muutuvad ajas ja lähevad niivõrd-kuivõrd “normaalseteks”, muidugi eeldusel, et vaba riik ja ühiskond stabiilsena püsib.

Aga praegu on eestlase elujärg ja ostujõud siiski laias laastus aegade parimad ning see kajastub ka kaubanduses. Enam-vähem igas väiksemaski linnas on vähemasti üks üsna esinduslik kaubanduskeskus.

Või noh, mis me linnast räägime, Muhus Liival avati tänavu selline Coopi pood, et kui keegi otse nõukaaja õlle- ja lihapäevadest tänasesse argipäeva astuks, saaks ta tõenäoliselt rabanduse. Ma tean seda tunnet – mäletan elu lõpuni šokki, kui esimest korda Soomes käisin ja sealseid ärisid nägin.

Pealinn on mõistagi täielik Meka. Ajalehtede majanduskülgedelt saab iga mõne aasta tagant lugeda, et nüüd rohkem kaubandust pealinna enam ei mahu. Ja ometi mahub.

Neil päevil avati Tallinnas uhiuus hiiglaslik kaubanduskeskus T1 Mall of Tallinn. Avati tulise kiiruga, nii et esialgu on hulk keskuse poodidest alles suletud. Raha vajab aga juba teenimist ja üks tarbimise aasta kõrghetki, jõulud, on ju ukse ees.

T1 ei takistanud seegi, et asukoht on otse teise hiiglase, Ülemiste keskuse kõrval. Järge ootab Porto Franco. Lisaks käib olemasolevate keskuste pidev uuendamine (loe: suuremaks ehitamine).

Eesti suurim kaubanduskeskus, Ülemiste, teenis mullu ligi 20 miljonit eurot puhaskasumit. Osa sellest oli ka raamatupidamislik (kinnisvara väärtus hinnati ümber). Kasumis olid valdavalt teisedki pealinna kaubanduskeskused, välja arvatud paar tükki, kus käisid ümberehitustööd.

Taastatud riigi algusaegadel räägiti ikka, et täis letid pole veel midagi – need tulevad ruttu. Seda oli kohati sama raske uskuda nagu Vene vägede väljaviimist. Praegusajal oleme kaubaküllusega ära harjunud, ja nagu mulle tundub, ka inimeste ostujõuga. Valdavalt Tallinnas istuvad poliitikud peavad otsuseid langetades hoolega silmas pidama, et ei tehtaks mõtlematusest liiga väikestele maapoodidele.

Igal pool pole ju sellist eelisseisu, nagu Muhu Liival, mida läbivad mandrilt saabuvad autokolonnid. Eriti suviti sisaldavad need hordide kaupa januseid ja näljaseid turiste, kes esimesel võimalusel poodlema sööstavad.

Neeme Korv,
postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 124 korda, sh täna 1)