Kuidas valija teavitamisest saab reklaam

Anna Põld

“Reklaami ostmine sotsiaalmeedias on igaühe õigus, aga mitte maksumaksja taskust kuluhüvitistest,” kirjutab Postimehe ajakirjanik, saarlane Anna Põld.

Riigikogu juhatus edastas seisukoha, et valimiskampaania, olgu see ajalehes või sotsiaalmeedias, ei kuulu rahvasaadikule hüvitamisele. Kuluhüvitiste uue hitina tõusid “piiripealse olukorrana” taevasse Martin Helme arved Instagramis ja Facebookis omanimelise sotsiaalmeedialehe postitustele võimenduste ostmise eest. Võimendus tähendab spondeeritud postitust ehk reklaami.

Maksumaksja abil 730 euro eest meelepäraseid sõnumeid levitanud Helme kiitis teguviisi takka: “Mille poolest on ta halvem valijate teavitamine kui nende Kapa-Kohilast bussiga Toompeale toomine või kusagil maakonnas kohvilaua korraldamine eakate klubile? Täiesti OK on panna maakonnalehte kuulutus kutsega tulla kuulama saadiku juttu oma tegemistest, sama juttu otse FB-s aga mingil põhjusel enam teha ei sobi?” põhjendas ta sotsiaalmeedias.

Hea võimalus jõuda valijateni

Olenemata sõnumi sisust, on spondeeritud postitus ehk meelepärasesse sihtrühma kuuluvate “võõraste tülitamine” nende uudisvoos hea võimalus valijateni jõuda. Mõttekaaslaste leidmine, “meeldimiste” ja kommentaaride kaudu sidumine oma lehega ning lõppkokkuvõttes potentsiaalsete lojaalsete jälgijate kasvatamine kuulub aga ühe klassikalise sotsiaalmeediakampaania põhieesmärkide juurde.

Nii kaalub spondeeritud postituste abil saadud võimalike truude jälgijate viljakas kampaaniapinnas oma jätkusuutlikkuse poolest igal juhul üles ühekordse lehekuulutuse või valijate võõrustamise Toompeal.

“Meeldimistel” ja kommenteerimistel on aga oma jõud. Nimelt soosib Facebooki algoritm inimese ümbritsemist talle meeldivate teemade, inimeste, gruppidega, soodustades seejuures “omas mullis” elamist ning tekitades ideede soodsa võimendusplatvormi. Kusjuures ei olegi vahet, kas tegu on taimetoitlaste, loomasõprade, vutifännide või mõne poliitilise liikumisega.

Kui võimust võtab viha, kadedus või üleüldine rahulolematus ning kümnesekundiliseks maharahunemiseks aja leidmine ei kipu “rattas olles” meeldegi tulema, võib käepäraseimaks abimeheks saada just seesama Facebooki “sein”, grupp või vestlus, kuhu emotsionaalne kirjutis enamasti ka jääb. Kui suusõnaline emotsionaalne ventileerimine haihtub tasapisi õhku, siis sotsiaalmeediasse kallatud hingemürk kipub paraku edasi levima. Juhtub ka, et edasi võimenduma.

Pole siis ime, et sotsiaalmeediast on veebikanalitesse jõudnud mahlased kõlakad valimisnimekirjas endale kopsaka rahasummaga kohta nurumas käinud poliitikahuvilisest, pahameel lapsevanemateks saavatest samasoolistest või ühe parlamendisaadiku tituleerimine ametikaaslase poolt vaimseks värdjaks.

Täiesti iganädalaseks on saanud, kui kommentaari küsival ajakirjanikul soovitatakse vastust vaadata poliitiku Facebookist. Selle üle, et mõni minister teatab tagasiastumisest eksklusiivselt Facebookis, ei tasu enam ammugi imestada. USA presidendi Donald Trumpi säutsumised on aga uus normaalsus.

Valimisreklaam vohas sotsiaalmeedias

Et ka valimiskampaania on üha tugevamalt sotsiaalmeediasse imbunud, tõestasid ilmekalt sügisesed kohalikud valimised: samal ajal, kui patrull käis aktiivse valimisagitatsiooni ajal, mil poliitiline välireklaam on keelatud, fikseerimas kaebusi Tallinna kesklinnas (läbi aknaklaaside tänavale kumav Savisaare valimisliidu ja Tegusa Tallinna reklaam postimaja Revali kohviku seinal või Reformierakonna valimisstaap Narva maanteel), vohasid spondeeritud reklaampostitused sotsiaalmeedias aga täie hooga edasi. Mille poolest siis tänaval laiutav välireklaam halvem on kui Facebooki kaudu inimese magamistuppa jõudev postitus? See on aga täiesti omaette aruteluteema.

Nutiajastuga kaasnevad piiripealsed ja läbirääkimist vajavad olukorrad koputavad üha tugevamalt nii parlamendi kui ka valimiskomisjoni uksele. Jäädes ootama julgeid ja selgeid seisukohti, võiks alustuseks jõuda kokkuleppele, et rahasüsti abil postituste võimendamine, soovitud valijarühmani jõudmine sotsiaalmeedia abiga on igaühe õigus, kuid mitte riigikogulase tööga seotud kuluhüvitistest maksumaksja raha eest.

Ilmus 9. novembri Posti­mehes.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 149 korda, sh täna 1)