Meelis Kubits: maailmapoliitika kui kolmanda päeva Eesti jaanituli. Ülestunnistus #4 (1)

Rändelepe toob valitsuskriisi kõrval, võib vist laupäeva keskpäevase seisuga olukorda nii hinnata, lauale veel ühe eksklusiivse teema. Juba on kõlanud väited, et Eesti riigi ambitsioonidel saada ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks, on kriips peal. See ei pruugi olla kõige halvem lahendus. Hea ja jätkuv kampaania allutatagu täielikult Eesti majandushuvide teenimisele.

Teljel president Kersti Kaljulaid, Sotsiaaldemokraatlik erakond ja justiitsminister Urmas Reinsalu ei ole see esimene suuremat sorti konflikt käesoleva aasta jooksul. Äsja vaid neile omaselt ja efektselt tegevuse lõpetamisest teatanud Teater NO99 oli Presidendi Kantselei personaalne ja kaunis provokatiivne valik lavastamaks EV 100 sünnipäevaõhtut 24. veebruaril Eesti Rahva Muuseumis. Kuna oli teada, et tüli sellest tuleb, siis risk võeti presidendi poolt täie teadmise juures. Tüli tuli. 16. jaanuari Postimehes ilmus 104 allkirjaga avalik kiri Vabariigi Presidendile nõudmisega loobuda NO99 teenetest.

Raske on ette kujutada, millega lugu lõppenuks, kui Urmas Reinsalu ei oleks sama päeva varahommikul plahvatanud oma kuulsa “kanakarja” vastusega. NB! Kaitstes Tiit Ojasood, tõi Reinsalu tule alt ära presidendi. Kui me elaksime suurriigis, siis võiks arvata, et see on mingi peen poliittehnoloogiline liigutus institutsioonide vahel, aga Eesti puhul asjad tõesti tihti juhtuvad. Ojasoo lavastas, Reinsalu jäi ametisse ja sotside rusikas taskusse.

“Küsimus oli selles, kas võtame Eesti sellest kirjast välja. Helistasin (peaminister) Siim Kallasele, ütlesin, et kiri on üle pingutatud. Kallas küsis, mis juhtub kummalgi juhul. Ma ütlesin, et kui me allkirja ära võtame, siis liigub meie suunas üks suur haamer, kui jätame, liigub meie suunas potentsiaalselt palju väikeseid haamreid.” Tiido sõnul otsustas Kallas, et väikesed haamrid on leebem variant.

Eeltoodud tekst pärineb 2013. aasta märtsikuu ajalehe Postimees juhtkirjast. Leht tsiteerib suursaadik Harri Tiido avameelset kõnet päev varem Tartus toimunud konverentsilt, mille teemaks oli kümne aasta möödumine Iraagi sõja algusest. Seega, viidatud peaminister Siim Kallase ja suursaadik Harri Tiido dialoog on pärit 2003. aasta algusest. See sissejuhatus on vajalik, et mõista, mis saab siis, kui Eesti kampaania ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks kandideerimisel osutub kõigele vaatamata edukaks. Nii hakkab see olema iga olulise otsuse puhul. Ja meie jaoks ei ole palju vahet, kas need haamrid on suured või väikesed, tulevad vasakult või paremalt.

Postimehe ajakirjaniku Marti Aaviku poolt neljapäeval, 8. novembril avaldatud tekst „Ei Absurdistanile! Miks saadetakse migratsiooni-allkirja andma president?” on kindlasti 2018. aasta Eesti ajakirjanduse kõige mõjukam lugu.

Justnimelt mõjukaim, sest vaatamata välisminister Sven Mikseri klassikaks saavale väitele, et ÜRO rändeleppe menetlus on olnud erakordselt avalik, sai huvitatud osa avalikkusest sellest teada just sel konkreetsel õhtul ajakirjaniku arvamusloo vahendusel. Reaktsioon on olnud tuline ja sündmuste kulg ettearvamatu veel neid ridu kirjutadeski.

Tavakodanik ei tule oma muude tegemiste kõrvalt selle peale, et kaevata riigikogu komisjonide protokollides või seigelda ÜRO koduleheküljel. Üsna pea sai selgeks, et see on käinud üle jõu ka enamikule poliitikutest. Välisminister lähtus oma kommunikatsioonis sellest, et välispoliitika on täppisteadus, mida tehakse suuresti kabinetivaikuses. Järjest enam väljaspool Eestit asuvate kabinettide vaikuses.

Ajakirjanduse andmetel tabas mõningaid Eesti otsustajaid rändeleppe osas kahtlevate seisukohtade esitamise järel kõnedetulv teatud välisriikidest, kus üritati leppe allkirjastamist siduda võimalike Eesti jaoks antavate toetushäältega ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks kandideerimisel. Sedalaadi vihjed on jätkunud terve käesoleva nädala. Kui neid asju annab nii lõdva randmega siduda, siis tekitab see paratamatult küsimuse, kui kaugele ollakse nõus toetushäälte nimel minema või täpsemalt öeldes, kui kaugele on juba mindud.

Prantsusmaa suursaadiku avalik hämmeldus toob meelde tõsiasja, et samuti rändeleppest distantseeruv USA ei ole suursaadiku tasemel Eestis esindatud juba ligi pool aastat. Eilsed uudised räägivad, et esileediga pahuksisse sattunud ja Valge Maja rahvusliku julgeoleku asenõuniku kohalt lahkuma sunnitud Mira Ricardel ei ole Tallinnasse tulekust huvitatud. Hea sõnum on see, et püsime Valge Maja peremehel meeles.

ÜRO Julgeolekunõukogusse kuuluvad viis alalist ja kümme mittealalist liiget. Alalised liikmed on Venemaa Föderatsioon, Hiina Rahvavabariik, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Mittelalised liikmed roteeruvad iga kahe aasta tagant. Eesti kandideerib 2020-2021 perioodiks Ida-Euroopa grupis koos Rumeeniaga. ÜRO 193 liikmesriiki teevad valiku 2019. aasta suvel.

Eesti esitas oma kandidatuuri ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale 2005. aastal. See jätab mulje, justkui oleks tegemist väga pikaajalise protsessiga, kus rong on niimoodi sõitma pandud, et seda peatada ei ole enam võimalik. Alates 2017. aasta juulikuust ei olegi, sest just siis avati New Yorgis ametlikult Eesti kampaania.

Seda ei saanukski varem teha, sest Eesti eelmine president Toomas Hendrik Ilves oli mäletatavasti sellele plaanile vastu. Seevastu president Kersti Kaljulaid on võtnud Eesti ÜRO julgeolekunõukogu laua taha saamise südameasjaks. Kahe riigipea eriarvamusest piisaks täiesti, et väita, ühist positsiooni selle eesmärgi poole liikumisel Eesti välispoliitikaga tegelevatel inimestel ei ole. Sõltumata Vabariigi Valitsuse 15. novembri otsuse mõjust hääletajatele.

ÜRO kampaaniat korraldav meeskond tegi kuu aega tagasi Kadriorus kokkuvõtteid. Eesti esindajad on kohtunud kampaania raames 170 riigi esindajatega. Tempo näib metsik. Kampaaniat juhib välisministeeriumi vastav toimkond, selles osaleb presidendi asutatud nõukoda, kuid ilmselgelt on kõige suurem koormus presidendil endal. President Kaljulaidi käesoleva aasta sügiseste välislähetuste geograafia ja graafik on muljetavaldav. Ei pane pahaks, kui selle käigus joostakse läbi ka mõni maraton, teisiti ei olekski see töö tehtav.

Keegi ei sea kahtluse alla kampaania professionaalsust. Seega, klaarime ühe asja kohe ära. Pole mingit kahtlust arvata, et ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks saamise kampaaniat ei tehtaks professionaalselt. Nii professionaalselt, kui see Eesti ligi neljakümne diplomaatilise esinduse ja meie riigi majandusliku võimekuse juures võimalik.

Võrdluseks, konkurent Rumeenia on diplomaatiliste esinduste kaudu katnud 140 riiki. Piltlikult öeldes, kui meie meeskond on lahkunud mõnelt eksootiliselt saarelt käes poolthääle lubadus, siis Rumeenia suursaadik läheb üle tee jalutades õhtul sama lubajamehega viskit jooma. Pole vist vaja täpsustada, kes maksab. Endine välisminister ja presidendi poolt nimetatud kampaania nõukoja liige Urmas Paet ütles suvise Arvamusfestivali ühise arvamuse presentatsioonil, et pooled hääletajatest valetavad mõlemale kandidaadile. See on paratamatus ja sellega tuleb lihtsalt arvestada.

Objektiivset konkurentsieelist meil ei ole. Jäävad kampaaniameeskonna karisma ja töökus. Presidendi poolt nimetatud kampaania nõukoja liikmed on Hannes Astok, Hannes Hanso, Andres Herkel, Marina Kaljurand, Eerik Niiles Kross, Marko Mihkelson, Marianne Mikko, Lauri Mälksoo, Mart Nutt, Urmas Paet, Andres Tarandi ja Linnar Viik.

Ma ei esinda kindlasti seisukohta, et kampaania on mõttetu ja kallis. Kui eesmärk on püstitatud suur, siis selle saavutamiseks tuleb investeerida.

Kindlasti on kampaanial mõte, mis ulatub kaugemale vaid häälte saamisest. See on tõepoolest suurepärane võimalus kasvatada Eesti tuntust, seada sisse häid isiklikke suhteid otsustajatega, edendada Eesti majandushuve ja ajada igal konkreetsel kohtumisel veidi üldist Eesti asja. See üldine Eesti asi võib suvalisel hetkel olla päris konkreetse iseloomuga, sõltuvalt ajast, riigist ja parasjagu maailmas toimuvast.

Näiteks reedest alates saab rahulikult selgitada, et Eesti on demokraatlik riik, meil on päris oma Riigikogu ja päris oma valitsus, kes jah, otsustas rändeleppe osas hetkel nii nagu otsustas, aga küllap on seegi üks demokraatia tunnus.

Enamik riike tahab näha teda külastava delegatsiooni paguneid. Presidendi või presidendi mandaadiga visiidid avavad kindlasti ettevõtjate jaoks uksi. Vahemärkusena lisan vaid, et päris paljude riikide juhtisikute suhe rahvusliku koguprodukti jaotamisse on loominguline, et mitte öelda omakasupüüdlik. Kogu maailm ole Soome. Varaste osakaal paljude riikide avaliku võimu juures on suur. See nüüd küll mingi saladus olla ei saa. Kuidas käib mustal mandril Eesti müümine ilma musta kassata, jäägu see kampaaniameeskonna memuaaridesse.

ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania on sarnane olümpialinna või jalgpalli MM-i valikuga. Igaüks võib oma rikutuse piires ja huvi rahuldades nende protsesside kohta lugeda. Näiteks kuidas Katar sai endale jalgpalli MMi korraldusõigused. Pea hakkab kohe valutama, kui peaks ette kujutama olukorda, kus Eesti peab sellesama Katari ja Saudi Araabia tüli ägenedes poole valima. Aga valida tuleb. See on see keskkond ja sellised on mängureeglid. Erapooletu saab olla kodus. Meie asi on kohaneda või peatada rong. Selles leppisime kokku, et rongi peatada ei ole võimalik.

Seega, küsimus ei ole kampaanias. Küsimus on selles, mis saab siis, kui me osutume edukaks. Ja nüüd tõuseb otsaette kerge hirmuhigi.

Suur haamer ja palju väikseid haamreid. Maailmapoliitika 2018 meenutab sellist kolmanda päeva Eesti jaanituld, kus iga külamees on tulnud tulele oma õlle või samaka, ringmängude ja reeglitega. Need on teadagi ohvriterohked üritused. Kainele kandlemängijale kohta ei paista.

Loe pikemalt: https://edasi.org/32709/meelis-kubits-maailmapoliitika-kui-kolmanda-paeva-eesti-jaanituli-ulestunnistus-4/

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta ajakirjas Edasi.org avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 302 korda, sh täna 1)