Vanem määrab oma eeskujuga lapse spordiala valiku

TRENN HOOS: Isa Rauno Gull koos tütar Gretega tennisetrennis.
Maanus Masing

“Nagu isa, nõnda poeg, nagu ema, nõnda tütar!” ütleb eesti vanasõna, mis kehtib kindlasti ka Saare maakonna spordivaldkonnas. Näiteid, kuidas poeg või tütar jätkab isa või ema valitud rajal, saab tuua kümmekond.

Nimekiri samadel spordialadel toimetavatest pereliikmetest saaks väga pikk. Dünastiad on kujunenud purjetamises, tennises, võrkpallis, kabes, kergejõustikus, korvpallis ja paljudel teistel aladel. Tihti on määravaks saanud just isiklik eeskuju spordisaalis ja staadionil.

Parimad näited on siin kindlasti meie ralliäss Ott Tänak ja tema isa Ivar Tänak või jalgratturid Mihkel Räim ja Riho Räim ning Karl Patrick Lauk ja Andres Lauk, aga ka kergejõustiklased Linda, Teele ja Johannes Treiel ning Virge ja Urmas Treiel või Madis Vahter ja Kai Vahter koos poegade Villu ja Johani ning tütarde Leana ja Kristaga. Nimekiri vastavatest näidetest saaks veel palju-palju pikem ja tublisid sportlikke perekondi jagub hulganisti.

Igale lapsevanemale teeb kindlasti rõõmu, kui tema lapsel läheb hästi, olgu siis koolis või mõnes huviringis. Ja kindlasti on positiivne, kui järeltulija on valinud sama tee, kas siis vabatahtlikult või väikese sõbraliku suunamise tulemusena.

Kõige aluseks on toetava ja mõistva lapsevanema ning lapse suhe. Saaremaa ralli võitja Timmu Kõrge on saanud innustust ja seadnud endale eeskujuks isa Peetri, kes sõitis Saaremaa rallit kaheksa korda, seitsmel korral ei jõudnud ta lõpuni. 2011. aastal oli Peeter stardis veoautoga ja sõitis välja kolmanda koha.

“Eks see rallipisik sai ikka isast alguse,” tunnistab Timmu Kõrge. “Elasime Orissaare lähedal ja olime sunnitud vend Taaviga ralliautoga poes piima järel käima. Muud sõiduvahendit ei olnud ja rallikas seisis maja ees. Eks vahel läks kiireks ka, aga detaile eriti ei mäleta.”

Samuti käis Timmu Kõrge koos venna ja isaga ikka rallit vaatamas. “Isa võttis poisid käekõrvale ja kusagile põõsaste vahele me maandusime,” meenutab ralliäss. “Isa rallit sõitmas ma ei näinud, sest ta lõpetas enne ära, kui me asjast aru hakkasime saama, aga eks ta meid selle ralli suunas ikkagi kallutas.”

Hiljem, kui Timmu Kõrge on juba ise ralliauto rooli keeranud ja tegusid teinud, on isa Peeter hoolduses abiks olnud. “Sõitmise osas ta midagi muidugi õpetas, aga tal oli endal pikk paus olnud ja tänapäeval käib see asi ka pisut teistmoodi. Palju asju on tulnud ikka ise endale selgeks teha ja töö käigus õppida. Olen pea 15 aastat sõitnud ja süvitsi asja sisse läinud, isa ei tea neist tänapäeva asjadest enam ööd ega mütsigi,” leiab Timmu Kõrge.

On ju teada, et Rene Kiil ja Janar Rahumeel hakkasid omal ajal mängima just korvpalli, kuna isad Jaanus ja Oleg seda ala harrastasid. Vaevalt esimesed sammud selgeks saanud, olid poisid juba korvpallisaalis palli taga ajamas.

Võrkpallis võib välja tuua Kristi ja Kätriin Põllu. Kui ema Kristi on nüüd võtnud enda peale Saaremaa võrkpalli liidu ja Saaremaa meistriliigas mängiva naiskonna vedamise, siis tütar Kätriin kuulub naiskonna põhikoosseisu ja on mänginud end ka Eesti noortekoondisesse.

“Valisin kunagi võrkpalli mängimise ikka sellepärast, et ema mängib mul seda,” tõdeb Kätriin Põld. “Käisin väiksena alati tema treeningutel ja aeg-ajalt võistlustel kaasas. Nähtu ja kogetu andis mulle tõuke selle alaga tegelema hakata. Suurimaks mõjutajaks olidki ema ja tema võistkonnakaaslased.”

Kätriin ei mäleta, et ema oleks teda kunagi sundinud trenni minema. Võrkpall on talle alati meeldinud ja seega on ta alati ka trenni läinud hea meelega. “Seda ma küll ei ole mõelnud, et ma peaks emast paremaks mängijaks saama. Kunagi oli soov jõuda noortekoondisesse, samuti oli soov mängida koos emaga ühes tiimis Saaremaa eest,” räägib ta.

Mida teha, kui laps ei taha trenni?

Paraku tuleb paljudel lastel aeg-ajalt ette olukordi, kui nad on pahurad või lausa õnnetud, sest midagi on neile trennis vastuvõetamatu. On hetki, kus enam ei soovita minna, ja pole harvad juhud, kui andekas laps otsustab spordiga lõpparve teha. Isa ja ema on siis kurvad ja nõutud.

Jalgrattatreener Riho Räim märgib, et tänapäeva lastel ongi natuke keeruline, sest kui sa vaatad arvutist või televiisorist kedagi jalgrattaga sõitmas, jalgpalli mängimas või kaugust hüppamas, siis tundub see kõik lihtne. “Laps vaatab, et kõik on ju ilus, ja tahab hakata ka sama asja tegema,” ütleb Räim, lisades, et peagi tulevad aga tagasilöögid.

“Põhjused, miks ei taheta enam trenni minna, on erinevad. Minu nägemus on see, et tänapäeval tahetakse meeletult vaheldust, sest kui valitakse üks kindel ala, siis on spetsialiseerumine väga keeruline. Tänane põlvkond ei talu ühtset rida ja tahab palju erinevaid asju proovida. Võib-olla võetakse rohkem mängulisemaid alasid, kus trennid on lühemad,” räägib treener Räim.

Tihti on lapse loobumise põhjuseks aga ka asjaolu, et ala valiku tegid lapsevanemad, arvestamata oma võsukese soove ja sportlikke võimeid. Paraku soovitakse nii realiseerida oma täitumata unistusi ja nende elluviijatena nähakse oma lapsi.

Saaremaa tennise tulevikulootust Grete Gulli treenib tema isa Rauno Gull, kes ütleb, et ei ole kunagi pidanud tütart sundima, sest tennis lihtsalt meeldib talle. “Kui Grete mul kusagil kaasas oli, siis oli tal alati ka reket kotis. Aga muidugi määras ka see, et mina tennisega tegelen, Grete valikutes palju,” lisab ta.

Riho Räim tõdeb, et kui trenni valik on ainult lapsevanema soov, võib see kujuneda probleemiks kõikidele osapooltele. “Valik peaks olema lapsevanema ja lapse koostöö,” lausub ta. “Saan aru, et tänapäeval on see asi ikkagi pisut teistmoodi. Meie ajal oli nii, et kui isa või ema ütles, siis pidid ikka minema. Käisid ja tegid ja lõpuks hakkas ka sobima. Tänapäeval on aga demokraatia, kus lapsevanem küsib, kas sa tahad minna, ja laps ongi esimese hooga tihti nõus.”

Räime hinnangul ei kaaluta oma valikuid tihti korralikult läbi ja palju asju tehakse emotsiooni pealt. “Kui täna oli trennis korra raske ja keegi oli parem, siis sinna trenni enam ei soovita minna,” räägib Räim, lisades, et siin tuleb mängu lapsevanema ja treeneri koostöö.

Kui treener näeb õpilases vajalikku osavust ja eeldusi ning annet, tuleb püüda see lapsele ja vanemale kuidagi selgeks teha. Ka lapsevanem võiks tekkinud probleemile lahendust otsida koos lapse ja treeneriga, arvestades sealjuures oma järeltulija vajadusi ja eripärasid.

Lapsevanema koostöö treeneriga on oluline, sest nii saab toimuvast mitmekülgsema ülevaate. Just ühiselt on võimalik leida parimaid lahendusi, et laps tahaks trennis edasi käia, või siis selgub hoopis, et äkki olekski targem loobuda.

Sundus tihti eesmärgini ei vii

Olgu laps andekas või vähemvõimekas, tuleb nii aktiivsel treenijal kui ka väikeste pausidega kaasategijal enamasti ikka ette hetki, kus kaob soov alaga tegeleda. Hakkavad tekkima uued huvid, mis senised harjumused ja harrastused tahaplaanile tõrjuvad. Pahatihti saavad määravaks ka sõprade ja kaaslaste mõjutused.

Riho Räim ütleb, et see on keeruline hetk lapsele, tema vanematele ja treenerile. “Kui on nii, et laps läheb sinu teada iga päev trenni, puutsad üle õla, kuid kuu aja pärast helistab treener, et miks laps enam trennis ei käi, siis on see keeruline küsimus, miks loobumine on tulnud,” räägib treener.

Riho Räim rõhutab, et kindlasti on vale hakata last sundima, kuid kindlasti on vaja kolmepoolset koostööd. “Lapsed on tänapäeval palju julgemad küsima,” ütleb ta. “Meie kasvasime ühiskonnas, kus me ei saanud õpetajatelt ja treeneritelt kõike küsida, meil oli distants vahel. Täna seda enam ei ole, sest lapsed küsivad tarku ja otsekoheseid küsimusi ning neile peab oskama ära seletada, mida sul elus vaja läheb ja miks sa käid seda ala tegemas.”

Poeg Mihklist maailmatasemel jalgratturi kasvatanud treeneri sõnul on lapsed erinevad, sest osa tahab kogu aeg toas olla ja teised jälle pidevalt toimetada.

“Mihkel tegi omal ajal mitut asja ning ta armastas väga jalgpalli mängida ja rattaga sõita,” meenutab Riho Räim. “Kui Mihkel sai 10-aastaseks, tekkisid olukorrad, kus ratta- ja jalgpallivõistlused sattusid ühele päevale. Mihkel on isegi mõned rattavõistlused sõitnud pärast jalkamängu ja siis sai ta pähe, sest mäng oli just mängitud ja väsimus sees.”

Riho Räime sõnul ei ole ta koos treenerist abikaasa Üllega Mihklit kunagi survestanud just jalgrattasporti valima, selle otsuse tegi poiss ise.

“Kindlasti oleks Jan Važinski tahtnud teda näha ka jalgpallis,” ütleb isa Riho. “Aga meil ei olnud kunagi sellist seisu, et Mihklil oleks olnud spordist loobumise mõtteid. On olnud raskeid aegu, kus on tulnud valikuid teha ja areng polnud nii kiire, kui ta soovis. Aga kui Mihkel läks Audentesesse õppima ja treenima, siis oli ta oma valikud teinud.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 783 korda, sh täna 1)