Kui kõhtu täis ei saa, pole mõtet süüagi? (3)

Raul Vinni

“Haldusreformist sai aasta. Justkui pidupäevatervituseks saatis tragi riigihaldusminister Janek Mäggi laiali ringkirja, kus koputas valdade südametunnistusele, et ühinemisleping on ikkagi oluline paber ja sellest tuleks kinni pidada,” kirjutab Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni. “Omamoodi irooniline, et just sellisel tähtpäeval säärased kirjad tulevad. Teisalt näitabki see, mis tegelikult toimub.”

Minister ei hakkaks saatma kirja ühe, kahe või kolme kaebuse peale. Neid on üle Eesti aina rohkem. See on märk sellest, et haldusreformi eel tehtud suured sõnad ja lubadused hakkavadki ajas muutuma.

Igaüks ajab oma asja ning vahel juhtubki nii, et mõni on võrdsem kui teine.

Salmel oli olukord üsna lihtne. Ühinemislepingusse sai Salme valla rea peale märgitud Salme–Läätsa kergliiklusteele 200 000 eurot. See oli arvestuslik hind eelmisel aastal valminud Mändjala–Tehumardi tee pealt šnitti võttes. Aastal 2018 pidi olema 150 000 ja 2019. aastal 50 000 eurot. 2018 ei jõutud ehitada ning see raha läheb 2019. aasta eelarvesse üle. Loogiline. Paarikümne tuhande eest on tööd juba ka tehtud.

Kas leping enam ei loe?

Eelarve esimeses projektis ei ole aga lubatud 50 000 eurot üllatuslikult sees. Seda põhjendatakse nii, et kuna on selgunud, et ehitus läheb palju kallimaks, siis pole mõtet seda summat sinna enam panna. See ei päästvat midagi. Ei saa sellest loogikast aru. See raha oli ju lubatud ühinemislepinguga, mis oli valdade liitumise alusdokument.

Kuidas see leping enam ühel hetkel ei loe? Samamoodi keeruline on ka vallamaja loogika, et see 50 000 ei päästa midagi. Kõlab nii, nagu keegi oo­taks­ talle lubatud leivatükki, kuid otsustaja ütleb, et kui sa kõhtu täis ei saa, mis sa sellest siis üldse sööd.

Tõsi, eelarve pole veel volikogusse jõudnud ning ehk ikkagi saab see lubatud rahasumma ka sinna rea peale pandud, kus ta koht on. Salme lugu on kummaline selles valguses, kuidas vald on aasta jooksul päris mitu korda ületanud uudiskünnise nii mõnelegi ehitisele või üritusele raha andes ja põhjendades: “See oli juba endiste valdade ja linna ajal otsustatud.” Need pole olnud mitte väikesed summad.

Enne ühinemist oli palju juttu sellest, kuidas väikesed vallad veel ühinemise lõpusirgel spurtides pangamajast läbi hüppasid ja endale natuke laenu võtsid. Just selleks, et saaks veel vanas vallas mõne objekti uuendamise või ehitamise käima panna. Vallajuhid ei varjanudki, et selline laenamine oli teadlik tegu.

Meenub, kuidas üks vallavanem ütles, et seda, mis uues vallas hakkab juhtuma, teab ainult jumal taevas, kui temagi. Talupojamõistus ütleb, et tuleb asjad ise ära teha, mitte teiste peale lootma jääda.

Praegu suures vallas opositsiooni kuuluvad endise Salme valla juhid tunnistavad, et toonase volikogu poolt kergliiklustee hanke väljakuulutamisest jäi vaid veidike puudu. Nüüd kahetsevad, et oleks pidanud nui neljaks ära tegema. Oleks vähemalt ametlikult teada saanud, palju see tegemine siis maksab, ja oleks saanud ühinemislepingusse vahest natuke suurema summa panna. Ühesõnaga – kritiseeriti ise tegutsenud valdasid, palju kritiseeriti, kuid nagu näha, siis loll saabki kirikus ka peksa.

Kõige kõvem ei

Irooniline on see, et Salme kandi rahvas ütles aasta tagasi ühinemise vastu kõige kõvemini ei.

Küsitluses osalemise protsent oli üks suurimaid ja ühinemist toetas vaid 29% vastanutest. Üks huvitav asi on see, et Salme võib ilma jääda ka investeeringust oma teises ühinemislepingusse pandud punktis – kooli ja lasteaia uuendamisest. Nimelt on nii, et Saaremaa vald koostas eelarvestrateegia aastani 2022.

Salme objektid on seal kirjas viimasel aastal. Aasta varem toimuvad juba uued valimised ja puhuvad uued poliitilised tuuled. Nagu elu näitab, siis kindel ei saa olla mitte millegi peale.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 036 korda, sh täna 1)