Hingavad oma vaevadest (3)

Margus Mäemets

“”Lapsed, tuppa! Tali tuleb, lumelell on õues ju. Linnud läinud lõunamaale, lilledel on surmakuu!” Seda umbes 100 aastat vana lastelaulu on kahtlane laulda, sest laps võib hakata küsima ebamugavaid küsimusi: kes on lumelell? Kus asub lõunamaa? Millal on surmakuu?” kirjutab Siioni koguduse pastor Margus Mäemets.

Mõnele küsimusele annab vastuse loodusõpetuse tund, aga kes seletab ära surma? Lapsega saab ju viia jutu mujale, aga kui keegi lähedastest lahkub, tuleks ikkagi surmast rääkida. Olen märganud, et matustele lapsi eriti kaasa ei võeta. Kas sellepärast, et meil pole vastuseid?

November on sünge, saaks selle mööda, siis läheb helgemaks. Kirikukalendris on nädal enne esimest adventi surnute mälestuspüha, mil meenutatakse aasta jooksul lahkunuid.

Kuhu lähevad lahkunud? Kas surmaga lõpeb kõik? Ühed arvavad, et lõpeb, teised räägivad taevastest radadest, mis lohutaks nagu rohkem. Olgem ausad – seda me tegelikult sooviksimegi.

Kui 90-ndate keskel istusin Kuressaare linnavolikogu linnavarakomisjonis, oli käimas omandireform. Laekus kümnete kaupa avaldusi inimestelt, kelle senine elamispind oli tagastatud endisele omanikule. Vabu eluruume oli kahjuks väga vähe, aga avalduse kirjutajal oli selleks põhjus: kui pead korterist välja kolima, siis tuleb varakult mõelda, kuhu.

Jeesus ütleb: “Teie süda ärgu ehmugu! Uskuge Jumalasse ja uskuge minusse! Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama?” (Jh 14:1-3)

Kui inimese ihu, mis on kui üks lagunev eluase, saab lõpuks jälle mullaks, kuhu kolib siis elanik?

Kes aitaks astuda viimase sammu?

Tänavu lahkus 99-aastasena dr Billy Graham, kes oli alates 1950. aastast viimase kaheteistkümne Ameerika presidendi vaimulik nõunik. Ta oli kogu ajaloo jooksul neljas eraisik, kelle ärasaatmistseremoonia toimus USA Kapitooliumist ehk parlamendihoonest. Sellise au osaliseks saavad reeglina vaid suured riigimehed. Oma raamatus “Just as I am” (e k “Just nii, nagu olen”) toob Graham näite, kuidas ta külastas president Eisenhowerit haiglas mõni kuu enne presidendi lahkumist. Graham kirjutab: “Minu plaanipärased kakskümmend minutit kohtumist pikendati kolmekümnele. President palus arstil ja õdedel lahkuda. Tõstetuna patjadele ja voolikutega ühendatud, võttis ta mu käe ja vaatas mu silmadesse: “Billy, mäletan meie vestlust Valges Majas, kui sa rääkisid mulle, et inimene saab olla kindel, et ta patud on andeks antud, et lahkuda ja minna taevasse. Kas sa räägiksid seda veel üks kord?” Ma võtsin välja oma Testamendi ja lugesin talle uuesti ette mitmed Jumala sõna tõotused. Siis, ikka veel käest kinni hoides, palvetasin. Kui olin lõpetanud, ütles president: “Tänan sind! Nüüd olen valmis.”.”

Surma palge ees oleme kõik võrdsed. See on hetk, kus vajame kedagi, kes aitaks meil astuda viimase sammu. Üks kiriklik matuselaul algab sõnadega: “Oh, võta mind, mu Jumal, käekõrvale, et tee mul jõuetumal läeks taevasse…”

Kui laps teeb oma esimesi samme, siis on loomulik, et ema või isa hoiab tema käest kinni. Kui ema või isa saavad vanaks ning käimisega on raskusi, on loomulik, et nüüd juba suur laps toetab ja aitab, et vanake ei kukuks. Kes aitaks aga astuda üle igavikuläve?

Laulusalm ütleb, et Jumal tuleb vastu ja aitab. Selleks peab teda aga tundma.

Arvo Pärdi keskuse avamisel 13. oktoobril kandis Vox Clamantis esmakordselt Eestis ette tema teose, mis on kirjutatud Ilmutuse raamatu tekstile (14:13, vanem tõlge): “Ja ma kuulsin häält taevast ütlevat: “Kirjuta: õndsad on surnud, kes Issandas surevad nüüdsest peale; tõesti, ütleb Vaim, nad hingavad oma vaevadest, sest nende teod lähevad nendega ühes!”.”

Esitus oli hingematvalt ilus ja sügav. Kaamera pöördus mõnel korral saalis sinna, kus istus helilooja ise. Tema käed olid õrnalt ristatud ja huuled liikusid. Ta teadis ja teab, mida see salm tähendab. Kui meiegi seda taipaksime!

Usk annab surmale teise tähenduse

Kui enam mitte muu, siis kalmistu tuletab meile meelde kultuuriruumi, milles asume. Seal on ristid – kivist, metallist, puust, ka hauakividel. Kirikutes räägitakse surmast mitte ainult novembris, vaid ka näiteks suurel reedel ja iga kord, kui kogudus koguneb missale/armulauale/leivamurdmisele. Räägitakse, et surmal ei ole öelda viimane sõna. Räägitakse igavesest elust. Seesama Billy Graham on öelnud: “Kui te ühel päeval kuulete, et Billy on surnud, siis ärge uskuge! Ma olen rohkem elus kui kunagi varem.”

Tark Koguja (kuningas Saalomon) kirjutab: “Surmapäev on parem kui sünnipäev. Parem on minna leinakotta kui pidukotta…” (7:1-2) Kas tõesti!

Mõni nädal tagasi panime mulda uskliku naise, kes oli ületanud 100. eluaasta piiri. Tema sõnad enne surma olid: “Mu südames on rahu. Ma ei karda surma.” Teisel inimesel, hilises keskeas talumehel avastati raske haigus. See oli hirmutav. Ta kutsus oma voodi juurde pastori, öeldes: “Ma ei julge surra. Mida peaksin tegema?” Lahendus oli ja on ühe palve kaugusel.

Koguja püüab öelda, et inimene ei pea olema segaduses ega teadmatuses sellest, mis asub “eesriide taga”. Usk Jumalasse annab leinakojale ja surmale teise tähenduse.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 887 korda, sh täna 1)