MIHKEL, GRETE, OLAF JA BRANDY…

Just selline seltskond võtab Oma Kodu vastu nende praeguses kodus sügiseselt maalilise lahe kaldal. Kui päris täpne olla, siis kõigepealt reageerib külaliste tulekule Corgi Olaf, kellele kohe sekundeerib ka Yorkshire’i terjeripreili Brandy – pererahva neljajalgsed sõbrad.

Saaremaa valla spordi- ja kultuuriosakonnajuhataja Mihkel Tamm ja tema elukaaslane Grete Riim on parasjagu ametis küpsetamisega. Kõll-kõll – annab praeahi teada, et ongi aeg… pillirookõrred ahjust välja võtta. Just sarnased, mille eest Eesti disainerite liit neile elumuutva tootedisaini auhinna andis. “See on väga oluline, et kõrred 200 kraadi juures läbi kuumutada, siis peaks kõigist bakteritest lahti saama,” selgitab Grete tehnoloogiat, tema on ka disaini autor. Tööpäevad ongi nii ära jagatud, et päeval teeb Grete kõrsi ja Mihkel vallavalitsuses kultuuri, õhtul teevad mõlemad kõrsi.

Meretriibulises stiilis katetega sohvad ootavad pererahvast jalga puhkama.

See, et krundi merepiiril enam pilliroogu ei kasva, pole mitte tootearenduse, vaid ikka Mihkli usina muruniitmise tulemus. “Kui koju jõudsin, võtsin ikka trimmeri kätte, et merd ka näeks…” Kas just selle töö juures too joogikõrteidee pähe tuli, seda Mihkel enam ei mäleta. “Küll on mul meeles see, et mul oli selle trimmeriga alatasa igavene jama. Kogu aeg läks midagi katki. Ja siis ma mõtlesin, et ju see tahab meile midagi öelda.”

“See kõik on praegu ikka veel alguse värk,” ütleb Grete kõrrenduse kohta. “See on nii põnev, aga kodus ei ole seetõttu jälle aega paljude muude asjadega tegeleda.”

“Naise käsi teeb kodust kodu!” on Mihkel kindel.

Asukoht on vapustav. Meri loksub peaaegu akna all. Esimeste sügistormidega tõusid lained kõrgemale küll, aga mitte ohtlikult maja ligi. Viimased viis kuud on noorte koduks olnud Grete perele kuuluv maja. “Siin on tõesti nii mõnus olla,” räägib Mihkel. “See oligi üks põhjus, mis Grete siia saarele tagasi kupatas. Ja mind võeti ka kaasa.”

“Kõik külalised, kes tulevad, on Olafi arvates tema mängukaaslased,” selgitab Mihkel. Pole ka imestada, Olaf on just selles kõige mängulisemas eas – kahene. Kuigi preilide vanusest pole viisakas rääkida, on Brandy üheksa eluaastat piisav põhjendus, et vähemasti püüda säilitada vaoshoitust ja väärikust.

Elamine on igati mõnus ja hubane, kuid päris oma kodu rajamise peale on Mihkel ja Grete ka mõelnud. Kindlasti võetakse see teema n-ö lähiaastate arengukavva, kui laenata Mihkli igapäevast tööterminoloogiat. “Oma kodu on ikka oma kodu,” arvab ta.

Igatahes saarelt suurele maale tagasikolimise plaani pole praegu küll kummalgi. “Seda mõtet pole meil küll olnud, täitsa ausalt!” ütleb Mihkel. “Me pole siin veel talve üle elanud…” teatab Grete. Samas on kellegi tarkusetera väitnud, et kaks novembrit tuleb üle elada, siis on võimalik uue elukoha kohta juba mingeid kindlamaid järeldusi teha. Mihkel on sündinud pealinnapoiss, kuid oskab juba saaremaist rannavaikust hinnata. “Esimesed korrad hakkas vaikus lausa kõrvadele. Heas mõttes.”

Need esimesed korrad olid ligi kaks aastat tagasi veebruaris. “Lumi oli maas, rannikul olid paksud jääkamakad – see pilt on mulle küll mällu sööbinud. Siin on veel müstilised päikesetõusud ja -loojangud! Ja kuutõusud ka!”

Ei oska öelda, millised on selle kandi rannikumere kalavarud, aga kalamehi paistab siin olevat pea igas peres: kus ripuvad võrgud aial, kus ootab paat vettelaskmist. Ometi tunnistab Mihkel, et linnapoisist ilmselt tõsist kalameest ei saa kunagi.

Hetke prioriteedid lasevad praeahjul õunakoogist palju sagedamini küpseda pilliroost joogikõrtel.

“Mul ei ole seda kalamehesoont. Mitte et see ei oleks tore tegevus… aga mulle see kala mahalöömine ei istu.” Nii saab vähemalt mingi osa kalu südamerahus lahes edasi toimetada. Nagu ka kõik see karvaste ja suleliste armee, kes siinkandis kadastiku vahel ringi luusib. Ja loomi olevat siin palju! “Oli ilus suveöö, magasin terrassil, kui korraga hakkas Olaf haukuma,” meenutab Mihkel. “Läksin siis uurima ja üsna siinsamas puude vahel vaatas põder vastu! Ja neid metskitsi ja jäneseid ja rebaseid – neid näeb praktiliselt iga päev.” Ja kusagil roostikupiiril toimetavat ka paar rästikut…

“Tore elada metsas,” nendib Grete ja täpsustab, et tänapäeva maainimesed on natuke teismoodi maainimesed. “Nagu Valdur Mikita ennustab, et hästi palju on neid koodikirjutajaid, kes elavad küll maal, aga kellest kõigist ei saa lambakasvatajaid. Meie ei plaani ka päris talupojaks hakata, kartulipõldu tegema… Pigem on see nii, et oled looduses ja teed oma tööd. Mulle meeldib Sten Tamkivi (tuntud infotehnoloogia ettevõtja, T. K.) mõte, et tänapäeval võid sa elada igal pool maailmas. Hästi lihtne on liikuda erinevate linnade vahel. Sa ei pea olema ainult ühe kindla kohaga seotud.”

“Ega me veel aasta tagasi ette ei kujutanud, et me üldse siin oleme. Me ei osanudki ette kujutada, kuidas on elada mujal kui Tallinnas,” sõnab Mihkel.

Perepildile on koduloomad sättinud end kenasti oma päris omanike ligi, kuigi nüüdseks pole see enam sugugi oluline, kes kelle oma algselt oli.

Saarele tulemise idee sai teoks tegelikult juba enne, kui Mihkel vallaametnikuks kandideeris. “See käis väga ruttu, kolme nädalaga olid meil asjad pakitud!” meenutab Grete. Ja tuldud. “Ega ma siis veel teadnud, et ma siin tööd ka saan,” muigab Mihkel. “See oli selline tore asjade kokkusattumine. Perfektne voolamine, nagu me oleme omavahel rääkinud. Praegu ei kurda küll mitte millegi üle. Me harjusime siin väga kiiresti ära.”

Pealinnast ei tunne kumbki puudust. “Eelmine nädal olime mõned päevad Tallinnas,” räägib Mihkel. “Esimene päev oli ikka väga hirmus! Või mitte hirmus, aga võõras. Miks neid inimesi siin nii palju on?! Kolmandal päeval oli juba OK.” Sama meelt on ka Grete. “Siin olles ma ei näe vahel päevas kedagi peale Mihkli ja koerte. Siis on päris võõrastav minna Viru keskusesse… Väga imelik.”

Elutoa aknast paistab üle kadakavälu meri, mis vihasemate septembritormidega tuleb küll majale ligemale, aga mitte liiga ligi.

“Vahel ma igatsen oma sõpru, sest siin on mul tuttavad ja töökaaslased. Mul on hea meel, et Gretel on siin sõbrad ja perekond, kellega ta saab suhelda. Ei ole ainult mina ja koerad.”

Koerad jäävad lahkujatele saba lehvitama ja Oma Kodu lubab kindlasti neile veel kord külla tulla. Siis kui kõigil – Mihklil, Gretel, Olafil ja Brandyl – on juba päris oma kodu…

Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid MAANUS MASING

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 645 korda, sh täna 37)