Riigitee ehk Riik, tee! (3)

Kalle Laanet

“Kui valdadele lisandub täie vastutusega sadade kilomeetrite jagu teedemuresid, siis ei ole head tulemust kuidagi võimalik ennustada,” kirjutab riigikogu liige, saarlane Kalle Laanet.

Iga riigijuht peab valima oma tee ja riiki juhib igaüks, kel antud voli riiklikul tasemel ükskõik kui suure või väikese asja üle otsustada. Otsustaja jaoks on olemas ühed eelistused, nendel, keda otsus mõjutab, on liigagi sageli hoopis teised eelistused ja lisaks veel ka vajadused.

Üht vältimatult tähtsat valdkonda juhtiv maanteeamet (MA) tahab ligi kolm- ja poolsada kilomeetrit Saaremaa teid anda kohalike omavalitsuste majandada. Miks?

10. novembri Saarte Häälest võime lugeda MA esindaja põhjendust, et “Riigimaanteed ühendavad üldjuhul riike, linnu, keskusi kuni külakeskusteni välja. Aegade jooksul on aga kujunenud niimoodi, et osa riigimaanteid lõpeb perede hoovides või jookseb paralleelselt väikestest küladest läbi, omamata riigi tasandil otsest ühendusfunktsiooni.”.”

Riiklik sund

Tõepoolest, kõik muutub, ka meie igapäevased liikumised. Mõne tee kasutamine kahaneb. Aga milleks me kõneleme murelikult iibest ja otsime võimalusi vältida külade ja üldse maapiirkondade tühjenemist, kui samal ajal paneme kinni väiksemate linnade sünnitusmaju ja anname teed majandada kohalikule omavalitsusele küllaltki suure tõenäosusega, et kui tee kategooria kahaneb, siis kahaneb ka sellele kulutatav ressurss ehk raha, aeg ja töö ning lisaks muudele muredele sunnib ka kehv tee mujale kolima.

Seaduse kohaselt rakendab MA riiklikku sundi, mis viitab võimalusele, et teed antakse kohalikule võimule ära niikuinii. Mõista võib ka MA seisukohta, kelle üldiste kohustuste juures pole otstarbekas tegeleda lugematute väikeste külateekestega, sest asi pole ju ainult Saaremaas, see ettevõtmine – riigiteede kohalikele sokutamine – käib ka kõigis teistes maakondades. Küsimus tekib kahel teljel. Esiteks väljakujunenud rahastamine ja teiseks: kuhu tõmmata piir – mis jääb riigile, mis saab vallale.

Valdade valitsejad kardavad küllap põhjendatult, et jäävad nii suure hulga uute teede majandamisel jänni. Lubatakse küll kogu vajalik raha kaasa anda, aga kui kõik kallineb, siis eelarveeraldised ei kasva. Ja palju muid tehnilisi probleeme. Teisalt on tõepoolest nii, et kohalikud on operatiivsemad, tunnevad olusid. Jah, siin-seal on lumesaju korral sageli nii, et külamees on väikesed teed juba lahti lükanud, suurele teele jõudes leiame end hangedes – pole veel jõutud. Kas siin on kokkuleppe ja koostöö kohta? Kindlasti!

Sulle-mulle jagamise piiri tõmbamine on igal juhul keeruline ning peaks lähtuma vastava piirkonna teedevõrgu olemusest, mitte mõnest üksikust kriteeriumist. MA lähtub oma ettepanekus hiljuti valminud uuringust. MA peaks seda uuringut kõigepealt oma partneritele ja teistele asjaosalistele tutvustama. Võib-olla on see uuring teostatud MA eelarve kitsast analüüsist lähtuvalt? Või ka MA tulemuslikkuse hindamise vaatest? Igati teretulnud, kuid teedevõrk tervikuna on palju mitmetahulisem nähtus kui vastava ametkonna tegevus. Nii näiteks peaks Ruhnu saarel jooksva tööga hakkama saama, kuid ehitus- ja remonditöödeks tullakse ju ikka ekstra kohale, olgu tee kasvõi tädi Maali oma.

Muud muudatused

Maanteeameti peadirektori käskkirjaga on muu hulgas näiteks kinnitatud “Riigimaanteede valgustamise juhis”, mille ainuüksi sisukord koosneb 59 punktist ja milles on üsna palju detaile. Küllap on see mõistlik viis meie ohutust ja teede kasutamise võimalusi korraldada. Kas vallavalitsus valgustab teid sellesama korra kohaselt? Igatahes kohustada teda selleks ei saa, sest maanteeseaduse § 6 lõige 2 jätab nii valgustuse kui ka kohaliku omavalitsuse tee kasutamise kõik asjaolud sellesama valitsuse otsustada.

Kas ainult virisen või pakun lahendusi ka? Pakun! MA põhimääruses on mitmel pool ette nähtud, et MA teeb koostööd kohalike omavalitsustega. Kas on väga keeruline MA ja näiteks Saaremaa vallaga kokku leppida kõnealuste 336,3 km erinevate teelõikude majandamine, ilma et peaks muutma nende teede kuuluvus- või omandisuhet?

Paljudes seadustes, määrustes ja teistes normides, samuti lepingutes on ettenägematute juhtude puhuks kirja pandud mõte, et sellistel puhkudel lähtutakse sellestsamast seadusest-määrusest-lepingust. Eraõiguslikes dokumentides võime õnneks veel tänapäevalgi leida mõtte, et lähtutakse heast tavast, heast tahtest, lahendatakse ühiselt vastavalt olukorrale ja muud sellesarnast. Kas nii väikese riigi puhul võiksid ametnikud sedasama proovida – lähtuda asjaoludest, heast tavast ja heast tahtest? Kas see küsimus on naiivne? Paljude ametkondade praegust bürokraatlikku praktikat järgides – jah. Tegelikult inimeste vajaduste peale mõeldes – ei! Ei ole naiivne, sest ükski seadus ega muu norm ei keela kahel üldiste hüvede nimel loodud riigiametil, riigiametil ja kohalikul omavalitsusel ja nende kõikvõimalikel kombinatsioonidel teha omavahel koostööd, sõlmida, kui vaja, selleks lepinguid ja muid kokkuleppeid.

Tee võib jääda MA omaks ehk riigile kuuluvaks ja olla seadusest tulenevalt üldkasutatav (mida kohaliku omavalitsuse tee ei pruugi olla), kuid kõik, mis võimalik ja vajalik ja mõistlik, delegeerida kohalikele korraldamiseks. Väldime nii struktuuri kui ka teede lagunemist. See nõuab pisukest talupojatarkuse rakendamist, head tahet.

Lisaks ka veel selline pisut piinlik moment, et kohalikud omavalitsused alles ahmivad õhku pärast haldusreformi läbiviimist. Terve rida rakendusakte ootab alles kehtestamist, nende elluviimiseni kulub aega. Kui valdadele lisandub täie vastutusega sadade kilomeetrite jagu teedemuresid, siis ei ole head tulemust kuidagi võimalik ennustada. Kui teha pakutud viisil paindlikku koostööd, siis võib mõne aasta jooksul esile tulla hoopis paremaid võimalusi, kuid võib selguda ka, et üleandmine on hea ja õige, kuid see ei tule enam kui ootamatu obadus abaluude vahele.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 712 korda, sh täna 3)