LAPSED: Tants piimamannergu ümber (7)

JOOGIKS VESI: Michelle Kärg küll lehmapiimast ära ei ütle, aga talle maitsevad ka pähklipiimad. Vanaema Tanja Anto hoolitseb selle eest, et laps ka piisavalt vett jooks.
MAANUS MASING

“Laps peab piima jooma!” kõlab üldtuntud ja resoluutne tarkus. Enamik lapsevanemaid ei näe selles mingit vasturääkivust – on ju eluaeg piima joodud.

Ometi on praegusel ajal esile kerkimas üha enam teaduslikke viiteid sellele, et lehmapiima joomine ei pruugi kõigile lastele sobida ning see hakkab toidulaual järk-järgult muude jookidega asenduma.

Meile harjumuspärase lehmapiima kõrvale on poodidesse alternatiividena ilmunud India pähkli, riisi-, kaera-, soja- ja mandlipiim. Muidugi võib siinkohal ka vastu vaielda, et tegu pole mingi piimaga, vaid taimsete jookidega ning järjekordse trendihullusega.

Põhjuseid, miks inimene piima ei joo, on erinevaid ning osa neist tulenevad tervisest ehk inimese organismi iseärasustest. Paljud lapsevanemad on aga valinud kuldse kesktee ning lepivad sellega, et lapsed aeg-ajalt ikka piima joovad, kuid samas suhtuvad vanemad sellesse teemasse tänapäeval suurenenud teadlikkuse ja tähelepanuga.

Kõike mõõdukalt

Muhus elav Anna-Maria Tuuling ütleb, et annab oma 4-aastasele pojale Hugole ja 2-aastasele tütrele Ronjale lehmapiima vaid siis, kui lapsed seda ise küsivad. “Vanem laps joob lehmapiima väga harva, kuid noorem seevastu tahab ikka iga päev oma klaasikese saada. Koguseliselt võib pisem juua veidi rohkem kui pool liitrit päevas.”

Kuigi ema lastele lehmapiima otseselt ei keela, on tema oma suhtumine selle joomisesse pigem negatiivne. Ta nendib, et ei poolda näiteks piima joomist toidu kõrvale, ja sellega on neil kodus ka õnneks läinud – suurem laps joob isegi lasteaias toidu kõrvale omal soovil vett.

“Tütrele pakun ka joomiseks muid variante, et vahelduseks ka midagi muud janu kustutamiseks serveerida. Pooled korrad lepibki laps mahlaga,” räägib Tuuling. “Piimatoodete tarbimist piiran aga teadlikult ning valmistan rohkem toite, mis piima või piimatooteid väga ei sisalda. Janujoogiks on meil vesi. Kui lapsed on nohus või köhas, siis üritan jälgida, et piimad ja koored menüüst väljas oleksid, sest usun allikaid, mis väidavad, et piimatooted tekitavad soolestikus lima ja põletikku.”

Väiksemana oli Ronjal lehmapiima talumatus ja ema märkas, et piima tarbimisel tekkis piiga nahale lööve. Piimatalumatusest sai ta veidi enne kaheaastaseks saamist iseenesest lahti ning võib nüüd lasteaias rahulikult piimaga maiustada. Kodus joob tüdruk pigem porgandimahla ja vett, piim on soovi korral õhtuseks “snäkiks”.

“Tema jaoks on piim nagu toit. Vahel ta ei tahagi õhtul sooja sööki üldse saada ning joob selle asemel klaasi piima. Poeg Hugo seevastu otsustas täiesti iseseisvalt piima joomise järele jätta ning paljudel tekkis selle peale küsimus, miks laps ometi piima ei joo. Aga meie laste janujoogiks on ikkagi vesi,” ütleb Anna-Maria Tuuling.

5-aastase plikatirtsu ema Triinu räägib, et toidu kõrvale joovad nemad kodus kindlasti ainult vett või veega lahjendatud mahla, sest viimased on sageli liiga magusad. Aeg-ajalt serveerib ta perele ikka ka kohupiima, Kreeka jogurtit ning kord kvartalis ei põlata vanaema juures käies ära ka piimasuppi.

“Ainus aeg, kui me reaalselt piimatooteid ei tarbi, on näiteks nohu, rögase köha ja haiguste ajal. Olen proovinud nii- ja naapidi, aga praktika näitab, et igasugused limaga seotud haigusseisundid taanduvad siis kiiremini, kui piimatooteid ajutiselt üldse ei tarbi ning selle asemel on laual rohkem teisi kaltsiumiallikaid,” räägib Triinu.

Ta lisab, et üldiselt ei pööra tema tutvusringkonnas enamik laste piimajoomisele mingit erilist tähelepanu, kuni hetkeni, mil lastel tekivad seedehäired ja nahaprobleemid. “Siis on testid välja selgitanud, et lapsel on kaseiini- ehk piimavalgu talumatus, mistõttu tuleb tahes-tahtmatult ikkagi piimajoomist piirata.”

Sarnane lugu juhtus ka Kerli peres, kui tütrel tuli piimatoodete tarbimisest jalgadele allergiline lööve ning test kinnitas kahtlusi, et selles võivadki süüdi olla piimatooted. Aga temagi laps kasvas sellest välja. “Nüüd joob ta tavalist piima ja tarbib ka piimatooteid – joob päevas ühe või kaks klaasi piima, sööb kohupiima ja Kreeka jogurtit,” ütleb Kerli.

Argumente siit ja sealt

Perearst Mari Soots rõhutab, et laste ja ka täiskasvanute toitumise juures on kõige olulisem mitmekesisus: “Ei saa eelistada üht toiduainete rühma teisele või midagi täielikult välja jätta. Piim ei ole jook, vaid söök. Janu korral peavad nii lapsed kui ka täiskasvanud jooma vett. See ema, kes pakub oma lastele joogiks vett, teeb väga õigesti.”

Ta lisab, et igaühele peaks olema selge, et imikule on rinnapiim kui liigiomane toit vaieldamatult parim. “Keegi ei soovita imikule esimese kuue elukuu jooksul muud toitu kui rinnapiim. Eesti laste ja noorte toitumissoovitustes on vanuserühmade järgi kirja pandud kõigi toidugruppide päevased soovituslikud toiduportsjonid. Piimatoodete päevane tarbimine võiks näiteks 3–6-aastastel lastel olla 2–3 portsjonit päeva kohta. 1 portsjon on 200 ml piima või 50 grammi kohu­piimakreemi.”

Perearst ütleb, et piimast saab küll kergesti kaltsiumi, kuid peale piima saab seda ka muudest allikatest. “Minu kokkuvõte on: toituda tuleb tasakaalustatult ja mitmekesiselt, nagu meie geograafilises piirkonnas aastasadade vältel on välja kujunenud,” räägib Soots.

Egle Oja ja Madleen Simson kirjutavad raamatus “Toidu mõju lapse ajule, arengule ja käitumisele” lehmapiima kohta järgmist: “Üks järjest enam vaidlusi tekitav probleem seoses lehmapiimaga on tema kaltsiumisisaldus, täpsemalt kaltsiumi omastamine sellest. Lehmapiimas on kaltsiumi tase vastav lehmavasika ja rinnapiimas vastav inimese beebi vajadusele, mis on väga erinevad. Lehmapiima kaltsium pole inimesele hästi omastatav, kuna sisaldab ka spetsiifilisi valke, mille ülesandeks on edastada vajalik informatsioon osseiini tootmiseks (Le Berre & Queinnec 2000).

See võõra liigi info hakkab aga häirima inimese enda osseiinitootmist. Selle tulemusena on lehmapiimast toituva lapse kehas vähe osseiini, mistõttu ei seostu mineraalained ning tulemuseks on hilisemad nõrgad luud.”

Samuti märgitakse, et piimavalgud – ükskõik millise liigi omad – edastavad kindlat informatsiooni, et tagada luukoe normaalset arengut ning lehmapiimalt saadud informatsioon ei ole inimesele sobilik: “Tänu “jooksvale” osseiinivaegusele elimineerib laps (hiljem ka täiskasvanuna) liigselt veres olevaid mineraalaineid, mis ladestuvad kudedesse, moodustades kivisid, tsüste ja muid paksendeid. See protsess on üks võimalik põhjus, miks on kõrge piimatarbimisega riikides kõrge ka osteoporoosi haigestumine.”

Ka silmaarst Ants Haavel ei jaga piimajoomise tervislikkuse aspekte: “Looma piima joomisega seostatakse paljude terviserikete tekkimist ja arenemist. Lehmapiim on hormonaalselt aktiivne toiduaine, mis tõstab organismis muu hulgas ka kasvuhormoonide, näiteks IGF-1 taset, ja juhul, kui nende hormoonide tase on lastel või noortel pidevalt kõrgem, kasvavad need lapsed suuremaks ja kipuvad olema ülekaalulisemad. Samuti kasvatavad silmamunad mõne millimeetri võrra oma nägemistelje pikkust, mis omakorda põhjustab lühinägelikkust.”

Ta lisab, et loomapiim on üks sagedasemaid allergiate ja toidutalumatuse tekitajaid, põhjustades sellega ka silmade ebamugavuse, punetuse ja ägedate põletikega seotud kaebusi.

“Eakate inimeste silmade ja nägemise probleemid on seotud kõrgenenud silmasisese rõhu, silmapõhja veresoonte patoloogiate ja silmaläätse tuhmumise ehk katarakti tekkimisega. Piimatoodete tarbimisel on nende eelpool nimetatud haiguslike seisundite väljakujunemisel ja arenemisel teaduslikult tõestatud seos olemas. Seega julgustan nii tarbijaid kui ka tootjaid leidma inimese toiduks loomapiima kasutamisele alternatiive.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 081 korda, sh täna 2)