Haigla otsib võimalusi teha vähiravi Kuressaares (1)

VINTSUTUSTE JADA: Ka ise vähipatsiendi rollis olnud Meeli Lauk teab, kui vaevaline on ravi pärast Tallinna vahet sõita.
Foto: MAANUS MASING

Kuressaare haigla nõukogu arutas eile vähiravi pakkumise võimalusi Saaremaal, leides, et siinsete patsientide huvides on tarvis teemaga edasi tegeleda.

“Põhimõtteliselt on nõukogu andnud oma toetuse haigla juhatuse ettepanekule ravi kohapeal pakkuma hakata ja puhub pärituult purjedesse,” ütles pärast eilset koosolekut nõukogu esimees Kalle Laanet. “Kindlasti ei saa see võimaluse loomine teoks üleöö, vaid on protsess, mis võtab aega.”

Haigla juhatuse liige Märt Kõlli jäi nõukogu otsust ja haigla tulevikuplaane kommenteerides diskreetseks. “Tegeleme selle projektiga edasi – otsime saarlastele head lahendust,” lausus ta.

MTÜ Saaremaa Vähiühing saatis Kuressaare haigla juhatusele ja nõukogule sel nädalal pöördumise, milles “palub tungivalt leida võimalused vähiraviks Saaremaal”.

Ühing: kohapealne ravi on hädavajalik

“Oma igapäevases töös vähipatsientide ja nende lähedastega näeme, kuidas diskrimineeritakse saarlastest vähipatsiente,” kirjutab ühing, tõdedes, et vähiravi ei ole kõigile võrdselt kättesaadav. “Meie inimesed peavad tegema lisakulutusi ravile pääsemiseks niigi ajaliselt ja majanduslikult raskes olukorras,” kirjutavad MTÜ esindajad. “Saaremaa inimesed peavad sõitma ebanormaalselt pika maa, et vähiravile jõuda. Pikima maa Eestis. Meil on meri vahel, sõit ei ole sujuv. Vähipatsient ei jaksa seda teekonda läbi teha.” Samuti on praamisõit patsientide jaoks vintsutav.

Ühingu sõnul tuleb arvestada sellegagi, et bussis sõidavad ka nohused ja köhivad inimesed. Niigi olematu immuunsusega vähipatsiendile võib nohu aga kaasa tuua ravi edasilükkumise olukorras, kus tuleb võidelda oma elu eest ja aega selleks napib.

“Vähiravil tuleb käia mitmeid kordi. Saaremaal elav vähipatsient alustab teekonda ravile kell neli hommikul, söömata, magamata,” kirjutab vähiühing. “Bioloogilist ravi saav patsient saab oma süsti kätte kahe minutiga ja alustab tagasisõitu koju. Päevaravina keemiaravi saav patsient aga ootab enamasti pikki koridore mööda vaevaliselt liikudes ja plastmasstoolil istudes – sest voodikohti ei jätku – oma vereanalüüside vastuseid, arsti vastuvõttu ja ravimi manustamist olenevalt raviskeemist 4–7 tundi.”

Seejärel algab neljatunnine sõit koju, ent inimese organism on veelgi nõrgem kui hommikul reisi alustades. Nii vähi füüsiline kui ka emotsionaalne koormus on märkimisväärne ja sageli on vähiravi kõrvaltoimed rängad.

Ühing leiab, et Saare maakonna vähipatsientide ravisoostumuse parandamiseks on hädavajalik teha ravi Saaremaal: “Kui pidevalt transporditakse vereanalüüse Saaremaalt mandrile ja temperatuuritundlikke elusvaktsiine mandrilt Saaremaale, siis peab ometi leiduma võimalus toimetada keemiaravi inimesteni, mitte vastupidi.”

Saaremaa vähiühing leiab, et odavam on ravimid ja kord kuus onkoloog Saaremaale sõidutada, kui panna suur hulk inimesi Tallinna ja Tartusse sõitma – olgu või toetatud meditsiinilise transpordiga.

“Arvestada tuleb nii otseseid kui ka kaudseid kulutusi – patsiendi kulutused ravile jõudmiseks, tööandja lisakulutused, kohaliku omavalitsuse toetuste maksumus, mida ravil olles või ravijärgselt vajatakse, tulevikus tegemata tööd jms,” loetleb MTÜ oma pöördumises.

Vähiravi kui päevaravi silmas pidades küsib ühing: “Miks raisata ressursse ja sõidutada iganädalaselt suur hulk niigi vaevlevaid patsiente 16 tunniks istuma, kui nii inimlikus kui rahalises mõõtes oleks ravi teostamine kohapeal efektiivsem?”

MTÜ leiab, et kuna igal tööpäeval liigub Saaremaa ja Tallinna vahet meditsiinilise transpordi sõiduk, saaks Saaremaale tuua kasvõi bioloogilise ravi süstelahused ja seda ilma täiendavate kulutusteta.

“Meil on olemas haigla, arstid – kõik selleks, et patsient võiks saada ravi kodule lähemal,” kirjutab MTÜ, kelle hinnangul on suurt osa vähiravist võimalik turvaliselt teha kohapeal. Ühingu hinnangul piisaks selleks Kuressaares konsultatsioone tegemas käivast onkoloogist, onkoloogiaõest ja valuraviarstist.

Vähiühing märgib, et Kuressaare haigla investeeringu tasuvusaeg – kui mitte arvestada patsientide hulga kasvu ega kütusehinna ja elukalliduse tõusu – on kõigest mõni aasta.


Patsient võrdleb oma kogemust Kolgata teega

Üks pöördumise autoreid, MTÜ Saaremaa Vähiühing juhatuse liige Meeli Lauk kinnitas, et on väga õnnelik haigla nõukogu otsuse üle vähiravi Saaremaale toomise nimel edasi tegutseda.

Lauk on ka ise vähipatsiendina olnud sunnitud Tallinna vahet sõitma. “Siinsete vähipatsientide jaoks on niisugune korraldus ebanormaalne ja absurdne,” lausus ta. “Olen kogu selle Kolgata tee läbi käinud, saanud kaheksa “keemiat” ja 25 kiiritust.”

Lauk leiab, et kui keemiaravi osaliseltki Saaremaal tegema hakataks, oleks see väga suur asi. Ta ei näe selles, et vähiravi hakataks pakkuma Kuressaare haiglas, midagi võimatut. “Kui kompetentsi napibki, saab seda siia tuua – koostöös teiste haiglatega,” ütles ta. “Üht spetsialisti on kergem edasi-tagasi liigutada kui haigeid, keda on palju.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 334 korda, sh täna 1)