SUUR MAA, SUURED ASJAD: Mida me peaksime kartma?

Me elame võrgustikes, mullides. Igaüks võib mõelda, milline tema mull on. Kui palju on seal inimesi, kes need inimesed on, milline on nende taust. Niivõrd, kuivõrd olete seda infot sotsiaalvõrgustikes jaganud, analüüsivad neid andmeid üha täiuslikumaks muutuvad tehisintellektid, koostades teie kohta profiili.

Enamasti kasutatakse saadud teavet kommertshuvides, näiteks pakkudes tooteid, mis võiksid teile meeldida, või teid potentsiaalselt huvitavat meediasisu. See kõik tundub üsna ohutu, lähemalt süüvides aga üsna ebamugav, õõvastav ja kohati hirmutavgi. Kuhu masinad edasi arenevad? Kui kaugel on mõtete lugemine?

Kantar Emor uuris novembris Postimehe tellimusel Eesti inimeste hirme. Tehisintellekti kohta selles uuringus ei küsitud, kõige enam, ligi 20 protsenti küsitletuist, pelgab inimajust tulenevat ohtu, antud juhul siis äärmuslaste ja populistide võimuletulekut. Mu meelest on need teemad omavahel üksjagu seotud.

Mis aitab äärmusluse ja populismi vastu? Teave. Faktid. Et me saaksime oma demokraatlikus riigis valijatena otsuseid langetada, valides endale väärikad esindajad parlamenti. Ent kust me teavet saame? Nimelt ikka oma võrgustikest.

Nüüd tuleks küsida, kas sinna kuulub äkki (veel) ka mõni tellitud ajakirjandusväljaanne. Kui üks Postimehe ajakirjanik Priit Pullerits käib USA-s ja teine Postimehe ajakirjanik Jaanus Piirsalu Ukrainas (nagu hiljuti oli), toovad nad oma lugudes kaasa usaldusväärseid fakte, mida pole tootnud PR-bürood ega spinndoktorid.

Ajakirjandusel on palju hädasid, aga ometi on ajakirjandus Eestis endiselt eneseregulatsioonile alluv institutsioon, mis lähtub oma töös ühtselt kokku lepitud eetikakoodeksist. Teisisõnu kontrollib ajakirjandus end ise, kaasates vastavasse valveorganisse, pressinõukokku, teise seas ühiskonna eri elualade esindajaid, sunnib vajadusel väljaandeid vabandama, kuulama konfliktiolukorras ära kõik osapooled ja nii edasi. Ajakirjandus on laias laastus sama hea ja teistpidi samade hädadega nagu ühiskond. Kõik, mida ajakirjandus pakub, pole seetõttu ka meeldiv.

Kui piiritleme oma mulli ainult meelepärase sisuga ja laseme takkapihta tehisintellektil seda endale järjest juurde toota, on loodud turvalisus näiline. Meediareaalsus (ja siinkohal pean silmas kogu meediat, mitte kitsalt ajakirjandust) on praegusajal üha enam nagu virtuaalne reaalsus. Lihtsalt öeldes – enne mingi järelduse tegemist tasub olla iseäranis kriitiline allikate suhtes.

Soomes, kus samuti tuleval kevadel parlamenti valitakse, on praegu käimas äge haridusdebatt. PISA testides on nad head, kuid koolidest väljalangevus suureneb, lõpetajate tase langeb. Mis on seni meie valimisdebattide sisu? Kas me räägime haridusest, meditsiinisüsteemist, majandusest? Pisut, aga vähe. Poliitikud teevad seekord just sotsiaalmeediat kasutades meiega igasugu hookuspookust ja üritavad kalu (ehk meie hääli) meelega sogaseks aetud veest välja sikutada.

Vastates nüüd küsimusele, et mida me õieti peaksime kartma, siis pole see populism või tehisintellekt. Peaksime kartma seda, mis praegusel kommunikatsiooniajastul tundub uskumatugi – et me pole otsustamiseks piisavalt informeeritud. Neid, kel teadmisi puudu, võib ka hirmutada millega iganes.

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 159 korda, sh täna 1)