Hirmus tõde vähipatsientide keemiaravist (8)

“Igalt poolt võib lugeda, et vähihaige vajab erilist hoolt, toitumist, puhkust. Selline päev mõjub laastavalt ka tervele inimesele, rääkimata vähidiagnoosiga patsiendist,” kirjeldab Siinorite Transportteenus OÜ juhatuse liige Angela Siinor Saaremaa vähipatsientide Tallinnas toimuva keemiaraviga seotud katsumusi.

Vastavalt konsiiliumi otsusele saavad vähidiagnoosiga patsiendid ravi väga erinevalt. Kõigil neil on aga skeemis sees, et väga sageli tuleb viibida Põhja-Eesti regionaalhaiglas (PERH) keemiaravil. Kes sõidab sinna igal nädalal, kes kahe nädala tagant. Mõned jäävad haiglasse üheks või kaheks ööks, aga umbes 70% patsientidest saab nn päevakeemiat, mis muudab saarlastele ja muhulastele olukorra väga raskesti talutavaks.

Sõit Saaremaa kaugematest punktidest algab pealinna poole umbes kell viis hommikul, mis eeldab tõusmist kell neli. PERH-i jõutakse umbes 9.30. Kui patsient suudab, liigub ta ruttu maja teise otsa registratuuri nr 9, et anda võimalikult kiiresti vereanalüüs. Siis läheb patsient registratuuri nr 7 – mis õnneks asub registratuur nr 9 kõrval – ja hakkab seal pikisilmi ootama kutset keemiaraviarsti vastuvõtule.

Sinna õnnestub tal saada siis, kui vereanalüüsi vastus on jõudnud arvutisse. Teinekord võtab see aega isegi kuni neli tundi. Kui see kabinet on “seljatatud”, tuleb liikuda tagasi maja teise otsa, et saada päevaraviosakonnas keemiaravi.

Vahemärkuseks niipalju, et sugugi kõik patsiendid ei suuda PERH-i pikki koridore läbida ratastoolita. Seega on tal kogu teekonna ulatuses vaja abistajat.

Päevaravi osakonnas saab patsient ravile siis, kui ravimid, mille 7. registratuuri arst talle välja kirjutas, on apteegist päevaraviosakonda jõudnud. Aga ka siis ei pruugi ta veel kohe ravile saada, sest voodikohtade arv on piiratud ja ravile on kogunenud üle Eesti palju inimesi. Pikimad ooteajad päevaravi koridoris on ulatunud isegi kuni nelja tunnini. Kui arsti määratud “tilk” peab ka veel jooksma kolm tundi, siis lihtsa arvutuse teel saame ravi lõppemise kellaajaks keskmiselt 15–16.

Vahepeal ei saa enamik patsiente süüa, kuna ei julge registratuuridest lahkuda, sest järsku kutsutakse kabinetti. Ise on nad söömise osas leplikud, sest ega seda isu ju ka eriti ole ja küll homme jõuab süüa.

Pärastlõunal algab kodutee, mida saadavad iiveldus, nõrkus ja hirm selle ees, mida toob homne päev oma kannatustega. Heal juhul jõutakse 17.35 praamile ja kell 19 Kuressaarde. Kui kodu asub veel kaugemal, siis jõutakse oma reisimarsruudi lõpp-punkti ehk kell 20. Kui suudetakse, siis pestakse, püütakse veidigi süüa ja vajutakse voodisse kell 21.

Nii lõppeb pikk ja väsitav 15-tunnine ravipäev. “Keemiale” lisaks on saadud suur annus kurnatust.

Igalt poolt võib lugeda, et vähihaige vajab erilist hoolt, toitumist, puhkust. Selline päev, nagu kirjeldasin, mõjuks laastavalt ka tervele inimesele, rääkimata vähidiagnoosiga patsiendist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 541 korda, sh täna 1)