Päkapikud – uskuda või mitte? (1)

Piret Kaasik

“Väikestel lastel on ajaarvestamises peamiselt kaks mõõdet: sünnipäev ja jõulud. Niipea, kui üks on möödas, hakatakse rääkima teisest,” kirjutab lasteaiaõpetaja ja lapsevanem Piret Kaasik. “Just väikestel lastel on jõuluajal täita asendamatu roll – need ootusärevalt sussi sisse piilujad ja kärsitud kingipaki rebijad ongi meie jõulutunde loojad.”

Ilus ja tore on see jõulude ootamise aeg, kuid peredele, kus kasvamas väikesed lapsed, on see ka paras peavalu, sest päkapikkude ootuses väljapandud sussid ootavad iga päev täitmist ja jõuluvanalt soovitud kingitused kotti iseenesest ei poe. Ajapikku õpivad vanemad jaotama oma aega ja raha nii, et paljud asjad muretsetakse varakult ja võimalikult soodsalt. On ju närvikulu liiga suur, kui viimasel minutil tormata. Ja kõik mingite väikeste väljamõeldud mehikeste pärast!

Ei ole ühelegi väikelapse emale või isale tundmata need hetked, kui on tulnud keset ööd soojast voodist üles karata, sest komm jäi õhtul sussi sisse panemata. Või siis on hommikul tulnud lapsele sussi juures seismist selgitada, sest sedakorda unus “päkapikutöö” eelmisel õhtul sootuks tegemata. Tean pereema, kes meeleheites pani lapse sussi sisse lahtise kommi assortiikarbist, sest muud lihtsalt sel hetkel polnud. Hommikul aga kõlas lapse röögatus: “Emme, päkapikud on mu sussi sisse kakanud!” Alles siis taipas emme, et šokolaadikomm oli sooja radiaatori juures ära sulanud.

Lõputud küsimused

Lisaks sussidega sahmerdamisele ja nurga taga jõuluvana koti täitmisele tuleb veel kähku ja spontaanselt vastata lapse küsimistele ja pärimistele jõuluvana ja päkapikkude kohta. Paraku on osale neist väga raske vastata.

Mäletan, kuidas meie pisipiiga õige mitu aastat küsis: “Emme ja issi, miks teie mulle jõuludeks midagi ei kingi?” Oleksin nii väga tahtnud, et mu pangakaart oleks maagilisel jõul rahakotist tõusnud ja hüüdnud: “Aga seda tegin ju mina!” Ometi oli mu vastus lapsele ikka sama ja kindel: “Sinule toob kinke jõuluvana.”

Kuidas aga vastata lapse küsimustele, mis tema silmis on seotud ebaõigluse teemaga? Miks Maril käivad päkapikud juba poolest novembrist, aga minul mitte? Miks Jürile toovad päkapikud iga päev autosid ja igasuguseid mänguasju, aga minule ainult kommi?

Kuidas vastata lapsele, kui ta arvab, et selle põhjuseks võib olla ta ise, et ta pole olnud piisavalt hea laps? Ükski vanem ei taha ju uuristada lapse enesehinnangut ega panna teda kahtlema oma unistustes ja püüdlustes.

Vastata aga lapsele ausalt, et teises peres võib vanematel olla suurem sissetulek või pole mitut sussi korraga aknalaual ootamas, me samuti ei taha. Vanematel võiks olla piisavalt tarkust, et mitte alustada päkapikumängu nii vara ega kuhjata last üle kommihunnikute või kõikvõimaliku kallihinnalise kraamiga, aga nii see kahjuks pole. Kuigi ajast aega on selle mängu tegelased olnud imepisikesed olevused, kes palju kanda ei jaksa, ning jõulude ootamise aeg on ikka alanud esimese advendi saabumisega, rikuvad neid teada-tuntud reegleid täiskasvanud ise. Nii püüame välja mõelda selgitusi ja vahel käitume koguni veidralt, et last säästa ja mänguilu päästa.

“Nii me arvasimegi!”

Tänapäeva lapsed on aga nii targad, et mingil hetkel hakkavad nad meie väljamõeldud teooriates kahtlema. Millal ja kuidas siis öelda lapsele: tead, kallike, päkapikke ei ole tegelikult olemas? Uskuge või mitte, aga õiget aega selleks ei ole olemas. Võid ju end ausaks ülestunnistuseks ette valmistada, aga samas ei raatsi ju kõike ära rikkuda. Nii lükkad jutuajamist edasi, kuni ühtäkki tabad end olukorrast, kus jääb vaid kinnitada fakti: see mäng on läbi, sest meid on läbi nähtud.

Meie peres juhtus see nii, et vanemad lapsed – neid oli siis kolm – said jõulumaailma saladustest teada enne kooliminekut. Pedagoogina lihtsalt arvasin, et kui see teema peaks koolis arutusele tulema, jäävad mu lapsed muidu piinlikku olukorda. Lapsed võtsid kuuldu vastu väga mõistlikult ja üsna emotsioonitult, öeldes vaid: “Nii me arvasimegi, et need olete teie.”

Ju siis oli neid vahelejäämisi kogunenud piisavalt palju ja mängulust sai ka pikapeale otsa. Eks nad olid seda ka omavahel arutanud.

Pere väikseima võsuga palju aastaid hiljem läks teisiti: sõitsime novembris mandrile ajal, mil kõikjal särasid juba jõulukuused ja -tuled. Väike neiu hakkas unistavalt rääkima, mida kõike ta päkapikkudelt ja jõuluvanalt ootab. Selle peale küsis üliõpilasest tütar meilt valjusti: “Mis, te polegi talle rääkinud, et päkapikke ja jõuluvana pole olemas? Meile küll rääkisite, enne kui me kooli läksime!” Meie issi hakkas suure häälega naerma, aga minu süda jättis vist küll löögi vahele. Ma ei julgenud oma väikese tütre poole vaadatagi, kartes näha tema pilku ja olles valmis selleks, et ta kohe nutma puhkeb. Jõudsin vaid mõelda: “Et ta nüüd ometi traumat ei saaks!” Seda aga ei juhtunud. Pärast vaikust tabas meid lõputuna tunduv küsimuste laviin. Nüüd tuligi see ära teha – vastata ausalt ja põiklemata kõigile lapse küsimustele, sest põgeneda polnud autost kuhugi ja vassida polnud enam mõtet.

Ilmselgelt oli selle olukorra suhteliselt pehmes lahenduses oma osa asjaolul, et tänapäeva lapsed infopuuduse käes ei kannata, tarkusi jagavad lisaks oma perele televisioon, internet ja sõbrad, tahame seda lapsevanematena või mitte.

Päkapikkudesse uskumine ei sõltu ajast ega vanusest – igaüks usub omal kombel seda, mida tahab ja soovib. Pigem sõltub iga pere oma jõulumüsteerium sellest, kui kaua püsib mängu võlu ja kuniks jätkub mängijaid.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 359 korda, sh täna 1)