Meelis Kubits: aidata saab seda, kes end ise aitab. Ülestunnistus #6

Ülestunnistuse artikliseeria eelmine lugu lõppes Eesti delegatsiooni maandumisega 2011. aasta 10. juuni ennelõunal Odessa lennujaamas. Praeguseks on Odessa üks neist Ukraina oblastitest, kus on välja kuulutatud sõjaseisukord. Uudiseid ei too enam päevad, vaid tunnid. Seepärast vaatame seda nädalat veidi lähemalt. Tunduks kuidagi patuna esitada meenutusi aastast 2011, kui meie silme all on taas hakanud juhtuma.

Möödunud nädalavahetusel käis Tallinnas oodatud külaline, suure haardega sotsiaalne ettevõtja, filantroop Ruben Vardanjan (50). Rubeni tegemistest põhjalikumalt kirjutades saaks kokku terve raamatusarja. Mingitel hetkedel, näiteks istudes Aurora Prize auhinnagalal ja kogu selle asja sisu ja suurust vaadates tundub, et tema bränd hakkab varjutama Armeenia enda oma. Niivõrd sügav on Rubeni vaade ja oluline tema tegevus. Seda justnimelt pikas perspektiivis, inimeste mõttemaailma muutes. Kevadel toimunud sametrevolutsioon on andnud armeenlastele uut hingamist.

Formaalses mõttes peaks revolutsioon lõppema nädala pärast, 9. detsembril kui Armeenia rahvas valib uue parlamendi. Revolutsioonijuht Nikol Pashinjan sai kevadel mandaadi tänavalt ja on oma dialoogi tänavaga jätkanud. Meedia on suuresti veel peaministri oponentide kontrolli all. Pashinjan läheb valimisi võitma. Kõik, mis jääb alla absoluutse enamuse parlamendis, oleks absoluutne pettumus. Samal ajal, kui armeenlased valmistuvad üle aastate minema vabadele valimistele, astuvad ilmselt kümned tuhanded inimesed naaberriigi Gruusia pealinnas mööda Rusthaveli tänavat, et protestida 28. novembril toimunud presidendivalimiste teise vooru tulemuste suhtes. Valimised võitis formaalselt sõltumatu, kuid jõuliselt praeguse võimuerakonna “Gruusia Unistus” poolt toetatud diplomaat, endine välisminister Salome Zurabishvili. Pariisis sündinud Salome Zurabishvili on esimene Gruusia naispresident.

Gruusia rahva otsus, mõjutatud ja kallutatud või mitte, nii see valimiste puhul kipub olema mujalgi, kujunes Zurabishvili kindlaks ülekaaluks 59 protsendiga ühinenud opositsiooni kandidaadi Grigol Vašadze 41 protsendi vastu. Gruusia poliitikas tähendab see seda, et ekspresident Mihhail Saakašvili jääb endiselt oma abikaasa kodumaale Hollandisse ning ootama uut võimalust läbi erakorraliste parlamendivalimiste. Aga loomulikult jätkab Miša Gruusia sisepoliitika mõjutamist, mille agressiivne väljendumine oli üks teguritest, mis said Vašadzele saatuslikuks. Miša konsolideerib toetajaid, radikaliseerib ühiskonna, kuid ehmatab endiselt liiga paljusid.

Tuleb hoida pöialt, et Tbilisi tänane tänavakogunemine mööduks Jerevani formaadis, rahumeelselt. Ruben Vardanjan ise on hoidnud poliitikaga distantsi. Seda nii Venemaal kus ta oma esimese suure raha teenis, kui kodumaal Armeenias. Tema fenomen ei ole teenitud miljard USD vaid suured sotsiaalsed projektid. Skolkovo ärikool Moskvas, Dilijani rahvusvahelise kolledži avamine, Tatevi kloostri juurde viie kilomeetri pikkuse köisraudtee ehitamine ja palju muud. Enamust neist projektidest veavad nad koos abikaasa Veronika Zonabendi ja paari lähema mõttekaaslasega.

Perekonna sotsiaalsed projektid on koondatud IDEA.am fondi alla. Rubeni ja Veronika viimaste aastate säravaim idee ja selle teostus on tänavu kolmandat korda välja antud Aurora Prize. Nobeli preemiast insipireeritud algatus, mis otsib ja toetab 21. sajandi kangelasi. Aurora auhinna eesmärgiks on muuta eeskätt armeenlaste endi ja seejärel kogu maailma jaoks genotsiidist rääkimise paradigmat, võttes luubi alla täna, 21. sajandi esimeses pooles toimuvad õudused. Täpsemalt öeldes nende õuduste tagajärgede likvideerimisega tegelevad misjonärid. Selle artikli kirjutamise ajal tapetakse ja orjastatakse rahvuslikul ja religioossel pinnal päris mitmeid inimesi. Teadlikult korraldatud näljahädadest rääkimata.

Piisab sellest kui sisestada Google otsingumootorisse sõna „Jeemeni lapsed“. Keegi tegeleb nende kaitsmise ja raviga olukorras, kus riik on vaid sõna paberil. Aurora auhinna asutajate Ruben Vardanjani, Carnegie Corporation juhi Vartan Gregoriani ja venture investor Noubar Afeyani esimeste kaasamõtlejate seas oli Hollywoodi staar George Clooney. Viimase kaudu otsis Ruben Aurora ideele globaalset toetust. Üle saja aasta on armeenlased oodanud maailmalt genotsiidi tunnustamist. Ei ole saladus, et paljud riigid hakkavad sellest väsima. Suurriikide jaoks on genotsiidi tunnistamine võimalus sobival hetkel Türgile kohta kätte näidata.

Saksamaa parlament Bundestag hääletas vastava eelnõu mõned aastad tagasi läbi paari nädalaga, kui oli tarvis Erdogani korrale kutsuda. USA ja Türgi üha keerulisemaks minevaid suhteid arvestades ei saa välistada, et ühel hommikul äratab üks otsekohene mees maailma unest ja teatab samuti, mida ta sellest asjast arvab. Genotsiidi teema on raske eriti väiksemate riikide jaoks. Eesti on siin klassikaline näide. Armeenia saatkonna üritusi väisavad üksikud isepäised poliitikud, teised eelistavad teatud liitlasriigi survel neid lihtsalt vältida.

Just selleks, et pingeid maandada ja positsioneerida kannatanud rahvas mitte abipalujaks, vaid abijagajaks, ongi loodud Aurora auhind.

Olla olukorrast suurem. Esimene kohtumine Rubeniga, kes on ühist sõpra tsiteerides „poiss nagu meiegi, ainult rikas“ toimus 2012. aasta lõpus. Olen alati mõelnud, kes võiks olla Eestis need mehed ja naised, keda annaks temaga võrrelda. Ühiskonna moraalsed liidrid on meil kultuuriheerosed. Kuid lisaksin Arvo Pärdi, Erki Sven Tüüri ja Järvide dünastia kõrvale ka Kelly Sildaru ja Ott Tänaku. Nad ei õpeta meid elama, aga nõustugem, et me kõik tahaks olla natukene nende moodi.

“Ettevõtjate mõju ühiskonnale läbi tegude ja jälje jätmise jääb Eesti puhul eeskätt mastaabi taha. Moraalselt ollakse valmis ja panustatakse, aga mahud on objektiivselt väikesed,” selgitasin Rubenile möödunud laupäeva õhtul. NG Investeeringute omanikud Jüri Käo ja Enn Kunila või Alexela omanik Heiti Hääl ei jäta Tallinna ehitamata uut kontserdisaali mitte seepärast, et nad selleks moraalselt valmis ei oleks, vaid isegi kõige edukamatel võib suvaline seadusemuudatus või kriis lauale tuua eksistentsiaalsed väljakutsed. Kaitstud kapitalikiht on veel õhuke.

Kümme aastat tagasi müüs Heiti hobuse ainult selleks, et päästa kümneid töökohti. Väga suurelt mõtlemiseks, pole midagi parata, on vaja suuremat raha. Selles mõttes tehti lõppenud nädalal Eestimaal ajalugu. Sada aastat tagasi ütles Henry Ford “… iga Fordi töötaja peab suutma lubada osta endale ühe Fordi”. Kristjan Rahu otsus maksta Utilitase 270 töötajale, sh kümnele tänavu juba koondatule 50 000 eurot, on kindlasti palju sügavam akt, kui vaid väga suure raha laialijagamine oma inimestele. See osa kaubast teeb Utilitase tehingust sündmuse, mis tõstab selle oma sotsiaalselt, positiivselt mõjult kogu ühiskonnale Tallinki Silja ostutehingu lähedusse, mõtteviisilt lennutab aga Eesti ettevõtja identiteedi hoopis teisele tasemele. Töötajate tänamine on oluline veel ühest aspektist.

20 000 eurot töötajate pealt riigimakse peaks sundima iga poliitikut hetkeks mõtlema, kelle raha ikkagi 13. detsembril eelarvet vastu võttes jagama hakatakse

Meelis Kubits: aidata saab seda, kes end ise aitab. Ülestunnistus #6

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 431 korda, sh täna 1)