Mart Saarso: mäng suures poliitikas ei ole minu jaoks (4)

Mart Saarso

Eelmisel nädalal riigikogusse pürgimisest loobumisest ja Saaremaa vallavolikogust taandumisest teatanud Mart Saarso kinnitab usutluses Saarte Häälele, et mingeid vandenõusid põhjusena otsida ei maksa.


Mitte mingit survestamist taandumise tagant otsida ei tasu?

Absoluutselt mitte. Spekulatsioonid on olnud kahte sorti. Ühed on, et mind on survestanud EKRE juhid. Absoluutselt ei vasta tõele, võin käsi südamel vanduda. Teine välja nuputatud võimalus või püstitatud hüpotees on, et äkki survestasid hoopis sotsid. Või on see kuidagi seotud Indrek Tarandi inetu käitumisega. Jällegi, sellel pole absoluutselt mingisugust alust.

Võin ainult öelda, et oma klassivenna käitumise mõistan hukka. Niimoodi minna laamendama ja oli näha, et läkski küsima seda, mida sai. Ja tegelikult ei saanudki midagi, oli vaid suur etendus. Näost ja kehakeelest on näha, et Indrek nautis.

Aga sellel ei ole minu tagasiastumisega mitte mingisugust ühisosa.

Räägitakse siiski, et üks taandumise põhjus on Helme perekonna otsus, et Monika Helme kandideerib Lääne-Eestis EKRE esinumbrina.

See ei olnud põhjus.

Aga rääkides põhjustest?

Ütlen luulerea, mille kirja pannud niisugune väärt mees nagu Juhan Viiding. See kõlas: “me päevad, kõik me päevad, need on loetud. Kakskümmend tuhat, mitte miljonit.”

Lihtsalt hindan oma võimalikku või tõenäolist elu pikkust ja mõtlen, mis siin maailmas veel teha tahan.

Karm mäng, mis toimub suures poliitikas, ei ole minu jaoks. Keegi on juba tõmmanud mingeid paralleele Andres Anveltiga, kes tervise pärast loobus. Need on võib-olla liiga rohmakad paralleelid, aga enam-vähem on olukord sarnane. Tahan taanduda, ei jaksa rohkem.

Mis hetkel see äratundmine tekkis?

Olen pikka aega sellele mõelnud. Tundub, et kogu poliitika on suur vaev mu jaoks. Miks pean öösiti ärkama ja hommikul vara tundma, et kogu aeg on mingi mure peas?

Ma olen 55-aastane mees ja näen, et on nooremaid ja ambitsioonikamaid ja võimekamaid vendi küll ja küll. Mis ma ikka sudin? Las nooremad mehed teevad.

Olen korduvalt toonitanud, ütlen veel kord selle ära, et minu maailmavaade kattub EKRE omaga sada protsenti.

Minu maailmavaade on sinimustvalge-roheline. Ja roheline värv ei tähenda, et oleksin see, kes hõbepaju otsa ronib või midagi sellist teeb. Või keeldub karusnahafarmidest, ei joo piima. Minu arusaamine rohelisest maailmavaatest on, et pärast meid tulevad järgmised põlvkonnad ja aus kohustus on neile jätta – ütleme illustratiivselt – maharaiumata metsad, puhas õhk ja vesi ja tühjaks püüdmata meri.

Need on hirmud suure poliitika ees, aga aasta aega omavalitsuspoliitikas, Saaremaa vallavolikogu liikmena. Kuidas seda aega hinnata?

Huvitav on kõik, mis on raske ja tekitab väljakutseid. Ei taha öelda midagi halba selle aja kohta. Oli põnev. Mõnikord ka frustreeriv. Sest kui oled volikogus tugevas vähemuses opositsioonis, siis ei õnnestu just kuigi palju oma seisukohti läbi suruda.

Aga tehes kummarduse oma volikogu kolleegide poole, ütlen, et vaatamata kõigele mõneski asjas, mis olid mulle olulised, võeti ka kuulda.

Volikogust halba mälestust ei jää, ikka vastupidi. Oli teravaid ütlemisi ja oli elektrit õhus, nii peabki olema. See ongi poliitika.

Aga praegu on olukord selline, et ma ei ole tegelikult juba suvest saati Saaremaa elanik, vaid Muhu saarele sisse kirjutatud. Mul on siin kodu.

Seega ma tegelikult seaduse järgi ei tohikski kuuluda Saaremaa vallavolikokku, kuna alates jaanuarist lähevad maksud ka Muhu valda. Olla naabervallas see, kes võtab osa otsustustest, mis tähendavad ka maksuraha jagamist, ei ole eetiline. Taandumine Saaremaa vallavolikogust on nii juriidiliselt kui ka eetiliselt õige tegu.

Tegelikult on asi veel ka selles, et päriselt ei kujutaks elu ette, et järgmised neli aastat elaksin valdavalt Tallinnas. Ma ei käi Tallinnas kaugeltki mitte iga kuu. Ei kujuta hästi ette, et elan Tallinnas ja rabelen ja mu tagasihoidlik talukene Muhus on ilma peremeheta.

Küsis Andres Sepp

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 018 korda, sh täna 1)