Kas tühjal saarel on veel lootust? (9)

“Kelle huvides on see, et Abruka jääb pärast suvitushooaega peaaegu inimtühjaks?” küsib Abruka elanik Elmi Epro (pildil).

Paberil on ju kõik kena: Abrukale on sisse kirjutatud üle kolmekümne inimese. Aga nende hulgas on ka neid, kes on siit ammu lahkunud, ja imekombel neidki, kes pole siin kunagi elanud.

Venelastel on selle kohta hea sõna показуха, eesti keeles sellele täpset vastet polegi, see on umbes nagu Potjomkini küla, et on ainult ilus fassaad.

Tegelikult elab Abrukal pool aastat, novembrist maini ainult viis inimest: eluaegne õpetajanna, kes suvel tähistas oma 90. sünnipäeva, kaheksakümnele lähenev üsna kehva tervisega meesterahvas ja samuti tervisega kimpus pensionär. Elujõulised on vaid saarevaht ja endine külavanem.

Igav liiv ja tühi väli

Seda hämmastavam on, et püütakse igati takistada uute inimeste asumist saarele. Kaks noort inimest, kellel oli ka vastav kompetentsus olemas, tahtsid Abrukal väikepaate ehitama hakata, aga mingit toetust nad ei saanud – pole ette nähtud.

Viimane majakese ehitaja rääkis, millise kadalipu ta pidi läbima, et ehitusluba saada. Küll öeldi, et tema ehituskrunt on põllumaal, kuigi seal liivasossil ei kasva isegi umbrohi. Selle kohta kehtib Juhan Liivi värsirida “Igav liiv ja tühi väli”. Siis öeldi, et ehitis segab kellegi vaadet, et kunagi olevat seal nepp lennanud jne.

Aastaid tagasi, juba pensionipõlves, hakkasin ma Abrukale uut maja ehitama. Raha oli vähe, aga olid nooremate poegade sõbrad. Oli ehitusbuumi aeg ja poisid läksid koolipingist ehitustele tööle. Õpiti töö käigus, kogenud meeste kõrval. Suvepuhkuste ajal olid nad nõus Abrukal ehitama. Muidugi olid ehitusmeeste töötasud siis palju madalamad.

Tänu sellele, et ehitajad said esialgu ööbida ja elada mu poja majas, on Abrukaga seotud neli parimais aastais noort meest. Üks ostis saarele vana talukompleksi, teised panid püsti suvemajad.

Meretagune elu vajab mehi, noori mehi. Need noored mehed osalevad kõigis Abruka ettevõtmistes: nad kõik on merepäästeüksuse liikmed, muretsesid kaatri ja tegid paadijuhi eksami, aitavad maju remontida, osalevad talgutel. Sel suvel kõige kibedamal põuaajal vedasid kalmistule tünnidega vett ja kõik lilled jäid ellu.

Mulle on öeldud, et tänaste eeskirjade järgi poleks ma mingit ehitusluba saanud. Kui tollane ametnik oleks näpuga kirjarida ajanud, poleks need neli noort meest kunagi Abrukale tulnud. Meil on ju paber püha lehm. Venelastel on hea vanasõna, mis tõlkes kõlab nii: “Ilma paberita oled putukas, aga paberiga oled inimene.”

Paberiga oled inimene

Noor pere laskis saarele rajada puurkaevu, tehti ka ühendus elektrivõrguga. Need olid suured kulutused, aga ehitusluba nad lõpuks ei saanudki. Suured summad läksid tühja.

Üks kõrge prominent ei saanud samuti ehitusluba. Miks – seda lihtsurelikele ei öelda.

Kui Soomes ja Rootsis toetatakse saartel elamist ja luuakse töökohti, et saared ei jääks inimtühjaks, siis meil käitutakse vastupidi. Ometi on see ju ka riigi julgeoleku seisukohast tähtis, et saartel oleksid püsielanikud. Ehituspoisid räägivad, et soomlastel on piltlikult öeldes iga kivi otsas oma kesämökki ehk suvemaja.

Keegi ei taha Abruka randasid täis ehitada. Abruka on alati oma imeilusat loodust hoidnud. Siin pole kasutatud taimekaitsevahendeid ega muid mürkkemikaale, isegi mineraalväetisi mitte. Siin pole kunagi korjatud lindude mune, nagu see mõnel saarel kombeks on.

Maaleht kirjutas sügisel, et valmistatakse ette seadust, millega tahetakse põllumajandus­ametile anda kontroll sisuliselt pea viiendiku riigi maismaa üle, mis on tunnistatud väärtuslikuks põllumaaks. Kriitikud on öelnud, et kui see seadus jõustub, ei saa heale põllumaale loata koerakuutigi panna.

Töötasin aastaid agronoomina Mulgi- ja Järvamaal. Seal on kõrge boniteediga (suhtelise viljelusväärtusega) viljakad mullad. Ka Abrukal on kõik lapikesed põllumaana kirjas. Mulgi- ja Järvamaa põldude kõrval võib Abruka omad aga jutumärkidesse panna. Pool Abrukat võiks kruusa ja liiva pähe maha müüa.

Jah, palju aastaid tagasi, viimati 60 aasta eest, kasvatati ka Abrukal teravilja ja kartuleid, aga siis peeti palju loomi ja oli võtta laudasõnnikut, väga väärtuslikku väetist, mille toel põllukultuurid kasvasid. Oli levinud ütlemine: kui iga nädal sajab ja pühapäeval kaks korda, siis saame me ka tuhleid (kartuleid). Kuival suvel ei tulnud odrale peadki otsa.

Viimased 60 aastat on Abruka põllumaad kasutusel rohumaadena, aga paberil on see ikkagi põllumaa.

Meretagune elu pole kerge ja neid, kes tahaksid saarele elama tulla, on vähe. Abruka jaoks on ainus lootus, et kaugtöö võimalused arenevad ja avarduvad.

Kui nii edasi läheb nagu praegu, terendab meile mõne aasta pärast pooleks aastaks otsekui 16. sajandi elu, kus saarel olid ainult piiskopi hobused. Ainult et nüüd on nende asemel sarvilised lihaveised.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 881 korda, sh täna 1)