Ulme Muld ja sõbrad hülgavad Pahapilli (36)

PETTUNUD: Ameerikas maksuametnikuna töötanud Ulme Muld heidab Eesti ametnikele ette pinnapealsust.
MAANUS MASING

Veerand sajandit tagasi Pahapilli külasse perekonna valdustesse kodu ehitanud väliseestlane Ulme Muld lahkub Saaremaalt pettunult. Hapuks läinud suhetest käärivas Pahapillis on teisigi lahkujaid.

“Ma ei taha kuulda enam seda nime – Saaremaa. Mul on nii kõrini sellest kohast,” räägib Ulme Muld pisaratega võideldes. Kevadel müüki pandud kinnisvara eest sai Ulme juba käsiraha ning kohapeal olla on jäänud viimased kuud.

Veel 79 aasta vanusena ettevõetud kannapöörde taga on külas maad võtnud pinged. “Kui sind sõimatakse neegri litsiks ning ähvardatakse venelaste ja Siberisse saatmisega, siis mis lõbu siin enam on.”

Ulme annab mõista, et lahkumisotsus sündis suve hakul, kui arendaja tassis tema aia taha naaberkinnistule kümneid mullakoormaid ja ametnikud ei suutnud olukorra lahendamiseks midagi ette võtta. “Kuradi Saaremaa ametnikud!” väljendab Ulme pettumust.

USA-s maksuameti inspektorina töötanud Ulmet häirib, et Eesti ametnike hulgas valitseb laiema pildi puudumine asjade menetlemisel. Kui kellelgi võimaldatakse tassida küla keskele merest väljakaevatud ainest ja lubatakse seda segada sõnnikuga, siis nii see olema ei peaks.

1994. aastal tuli Ulme Muld Ameerika Ühendriikidest Eestisse rahvusromantilistel kaalutlustel. Kahjuks tõi kohe esimene kokkupuude siinse võimuesindajaga kaasa siiani pitsitava solvumistunde. See juhtus 1995. aastal, kui Ulme hakkas Kuressaares isa varandust tagasi taotlema. Küsimuse peale, milliseid dokumente on vara tagasisaamiseks vaja, sai Ulme vastuseks, et teiesugustel jooksikutel pole siit otsida midagi. Et Läände jooksmise asemel oleks tulnud ise oma vara valvata. “Ja lõi mind uksest välja. Hiljem vallavalitsusest öeldi, et jah, see naine on vahel terava ütlemisega,” meenutab ta.

Ulmel on korter ka Tallinnas kuid uue suvekodu kavatseb ta osta mõnesse sellisesse maailma nurka, kus on natuke parem kliima.

Ulme Muld ei ole aga ainuke Pahapilli küla elanik, kes halvenenud inimsuhete tõttu külast lahkuda plaanib. 11 aastat Pahapilli külavanem olnud Krista Saarna ja tema elukaaslane Tiit Vimberg tõdevad, et ilusad ajad on läbi ning jäänud pole muud kui kurbus.

Terve möödunud suvi läks Pahapillil selle nahka, et küla kihas nagu herilasepesa. “Enam ei öelda tere, tehakse ja lastakse liikvele kuuldusi ja oletusi, kes midagi kelle kohta ikka öelda võis,” lausub Tiit Vimberg. “Kõik see halb õhustik levib külas nagu katk, katsuge elada sellises kohas.”

Krista ja Tiit räägivad, et olles eluaeg oma tööasjadega tõmmelnud ja rabanud, otsustasid nad hiljuti käigu välja võtta ja elada allesjäänud aastad aeglaselt. Rahulikus keskkonnas kauni looduse ja mõnusa omaette olemisega.

Nüüd sunnivad külas lahvatanud pinged paari kapselduma vaid oma majapidamisse. “Oleme vaid oma aias ega lähe sealt välja,” räägivad Tiit ja Krista. “See on frustreeriv, sest lõppude lõpuks tahab iga normaalne inimene teistega hästi läbi saada.”

Ümberringi käib aga pidevalt urgitsemine kellegi kasuks või kahjuks ja sellises õhustikus lihtsalt ei taha enam külatänavale minna. “Oleks sellel majal rattad all, paneks kohe käigu sisse ja sõidaks nii kaugele, kui saaks,” ütlevad Tiit ja Krista. Ei viitsi nad enam remondiga jännata, rõõmu ei paku tegelikult enam mitte miski. Ajusagarates koksib alailma midagi stressilaadset, möönab Tiit. Öösel ärkad üles ja mõtled – mille pärast me peame üksteisega siin niiviisi kaklema.

Krista Saarna sõnul lähevad nende mõtted aina enam külast lahkumisele. “Minu võõrsil elav tütar ütles mulle viimati telefonis: “Ema, ma loodan, et järgmisel aastal on maja müügis, ma ei taha näha, et te oma närve niimoodi kulutate.”.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 724 korda, sh täna 6)