Millesse takerdub info? (3)

Kristiina Maripuu

“Mõne päeva eest oli mul ühe ajakirjanikuga muu hulgas juttu sellest, miks info liigub pahatihti vaevaliselt ja miks tuleb ette olukordi, kus üks pool tunneb, et mingist teemast on juba nii palju räägitud, kuid teine tajub endiselt teadmatust ja kaasamise puudumist,” kirjutab Saaremaa vallavalitsuse avalike suhete peaspetsialist Kristiina Maripuu.

Ehkki tulenevalt minu tööst Saaremaa vallavalitsuses arutlesime mõnede vallaga seotud näidete üle, ei olnud see vestlus mingilgi moel negatiivne, vaid hoopis kantud arusaamisest, et enamasti takistavad kommunikatsiooni toimimist väga inimlikud ja üldlevinud tegurid. Olgu tegu erinevate organisatsioonide, kõikvõimalike koostöösuhete või tuttavate inimeste ja isegi pereliikmete omavahelise suhtlusega – kommunikatsiooni mittetoimimiseks piisab vähesest. Ühtlasi on hea uudis see, et samamoodi on abi üpris väikestest sammudest, et suhtlus oluliselt paremini sujuks.

Kui pilt on liiga selge

Suhtlemise vajalikkust mõistavad ilmselt kõik. Eriti teravalt tuleb selle olulisus esile siis, kui suhtlust ja selgitust on olnud liiga vähe või on keegi sellest kõrvale jäänud. George Bernard Shaw on tõdenud, et kommunikatsiooni üks suurimatest probleemidest on illusioon, et see on aset leidnud. Ilmselt oleme kõik ka isiklikus suhtluses kogenud tunnet “kas ma tõesti ei ole sellest sulle rääkinud?” või “meil oli ju sellest juttu”, olles eelnevalt kindel, et kõigest on ühtmoodi aru saadud.

Arvestades, et sellised ebakõlad võivad tekkida vaid kahe inimese vahel, siis kuidas korraldada vallavalitsuse ja ligi 32 000 vallakodaniku vahelist suhtlust? Aga isegi olukorras, kus seda ei õnnestu teha täiuslikult, tuleb leida viis, et teha seda võimalikult hästi.

Nii töö- kui ka eraelus ei ole harvad needki juhused, kus ühe osapoole jaoks on pilt nii selge, et midagi elementaarselt olulist ununeb rääkimata. Näiteks olen näinud ilusasti kujundatud kontserdikuulutust, millele on unustatud lisada ürituse toimumisaeg. Või on mõne ürituse üleskutses väga hästi selgitatud, millega täpselt tegu, kes esineb ja mida kaasa võtta, kuid mainimata on jäänud, kus üritus toimub – mõistagi täiesti kogemata.

Sama lihtsalt võib see juhtuda ka sisuliste teemade tutvustamisega: arutelus jääb otsuse või kavatsuse põhiline iva lahti rääkimata, sest eestkõneleja enda jaoks on pilt liigagi selge. Tahtmatult eeldatakse, et see on sama arusaadav kõigi jaoks, ja selgitustööd ei alustatagi päris algpunktist. Nii jääb ohtralt tõlgendamisruumi, mis tekitab tarbetut segadust ja eksiarvamusi, ning sellele järgnev vigade parandus on reeglina palju ajamahukam.

Info peab eristuma

Infot, mida igapäevaselt saame, on tõenäoliselt rohkem kui kunagi varem. See on koguni koormav ja väsitav. Küllap on infomüra vastu tekkinud juba teatud sorti immuunsus, mis väljendub selles, et saabuva teabevoo osas ollakse järjest pealiskaudsemad. Üheks põhjuseks, miks isegi väga oluline teave enne kohalejõudmist kaotsi läheb, on see, et info ei eristu või tundub põhjendamatult igav.

Selge sõnum, mis on korraga kvaliteetne ja kompaktne, jääb kahtlemata paremini silma ja kõrva. Ka inimeste igapäevases suhtluses ei jää kõige olulisem sõnum alati kõlama, sest kõrvalist juttu ja muud taustainfot on liialt palju. Tundub, et millestki lühidalt ja lihtsate sõnadega rääkimine on keerukast sõnastamisest hoopis raskem.

Samamoodi on keeruline ka õige ajastuse tabamine. Kui ees ootavad mingisugused muudatused – olgu halvad või head –, ei soovita osapooltele infot anda enne, kui kõik on kindel ja küps. See soov on igati mõistetav, kuid enamasti jõuavad enne hakata kerkima küsimused, millele juba vastuseid oodatakse.

Vaikimine on tõlgendatav varjamisena ning infopuudus tekitab ängi ja rahulolematust, mida õigeaegne kaasamine saaks vähendada või äragi hoida. Tõsi, on olukordi, kus mingisugust uudist veel ei olegi ja seegi on vastusena rahustav, andes teadmise, et infoväljast ei ole eemale jäetud.

Suhtluses on tähtsad mõlemad osapooled. Väga lihtsustatult: üks räägib, teine kuulab ja vastupidi. Igakord ei ole kohmakas suhtlus selle süü, kes infot jagab, vaid seda lihtsalt ei soovitagi mõista. Öeldakse, et üks suurimatest kommunikatsiooniprobleemidest seisnebki selles, et kuulatakse tahtmisega kohe ise vastu rääkida, mitte sooviga kuuldust ka aru saada. Küllap vajame me kõik rohkem kuulamist ja mõistmist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 024 korda, sh täna 1)