Saaremaal tasub lambakasvatus end ära vaid pärandkooslustel (19)

MITMEL RINDEL: Meditsiiniharidusega Madis Tiik on viie aastaga suutnud luua korraliku lambakasvatusettevõtte.
Maanus Masing

Saare maakonna lambakasvatus väljastab vastuolulisi signaale: samal ajal kui maakonna ühes otsas lõpetavad tegevuse 1000-pealiste karjade omanikud, hakkavad Muhu väiketootjad ehitama lammaste tapamaja.

Parimatel päevadel nosis Roosi talu karjamaal Sauveres rohtu 2000-pealine lambakari. Paraku tootis kaunis vaatemäng omanikule igal aastal paarkümmend tuhat eurot kahjumit.

Kolm aastat vaevasid Roosi talu peremees ja töölised pead, kuidas panna ettevõtmine, mis isegi paberi peal miinust näitas, tulu teenima. Võluvits jäi aga leidmata. Aasta tagasi pani Roosi talu lambakasvatusele punkti.

“Jube kahju oli likvideerida,” nendib Roosi talu peremees Kaljo Rand, rääkides kümme aastat tagasi alguse saanud lambapidamise lõppvaatusest.

Kümnekordne vahe

Ranna sõnul sõltub Eesti lambakasvatuses väga palju toetuste suurusest. Pärandkooslustel makstakse lammastega karjatamise eest 250 eurot hektari kohta, tavalisel karjamaal aga 25 eurot. Maaeluministeeriumi ümarlaual suruti tavamaadel karjatajate protest ebavõrdsuse vastu külma kõhuga maha – keegi ei käsi teil lambaid pidada! Ettevõtte toimetuleku mõttes on suur vahe, kas sulle makstakse 100 ha karjatamise eest 2500 eurot või 25 000 eurot. “Kui iga aasta maksime 15-20 000 eurot ärile peale, siis lõpuks mõtled, et miks ma seda teen,” räägib Kaljo Rand, kes 250-eurose hektarimakse korral poleks kindlasti lõpetanud.

Ranna sõnul saavad Eesti lambakasvatajad välismaale müües eluskaalu kilo eest alla 2 euro. “See on väga nukker, Euroopas alla 4 euro kilo seda äri ei tehta,” kinnitab ta. Süüdistada pole aga kedagi, sest erinevalt mitmest teisest Eesti põllumajandussektorist on lambakasvatajate koostöövaim nadivõitu.

Praegu proovib Kaljo Rand kätt viljakasvatuses. Võrreldes Eesti viljakamate maadega on Saaremaa muldade boniteet kurvaks tegevalt madal. “On, mis on, pole viga, sest paremaks nad ei lähe,” sõnab ta.

Muhu tapamaja ehitamise eestvedaja ja lambapidaja Annely Holm räägib, et Saaremaa lambakasvatuse olevik ja tulevik on seotud ikkagi eelkõige pärandkooslustega. Meie karjamaade madal viljakus ei võimalda pidada lihalambaid, vaid vähenõudlikke tõuge. “Me ei suuda konkureerida selle lihakusega, mida pakuvad suured lambakasvatusmaad, nagu Uus-Meremaa,” teab Holm. “Me ei peaks tegema järele asja, mida meie looduslikud tingimused ei võimalda.”

Saaremaa ja Muhu põhilised karjatuskohad rannaniit ja loopealne ei ole nuumamaa, kuid annavad ökoloogiliselt puhast ja liigirikkast taimestikust tulenevalt maitsvat liha. Saaremaa lammas on pigem omamoodi haruldus. Väikeses koguses gurmeetoode, mida tuleb sellisena ka pakkuda ja müüa.

Maitsev ja oma

Kui lihaveisega on Holmi sõnul 10 aasta jooksul tehtud ära tohutu töö ja veiseliha on jõudnud poelettidele, siis sama tuleks teha ka lambaga. Praegu on Saaremaa lambaliha põhitarbijad restoranid, aga liha võiks vabalt liikuda ka tavapoodidesse, kus praegu laiutab Uus-Meremaa lammas.

“Uus-Meremaa lambaliha on väga standardne, kõik tükid ilusasti ühesuurused, aga see ei ole meie lammas,” räägib Holm, kes tõstab Saaremaa lambakasvatajatest esile Andruse mahe- ja turismitalu. Madis Tiigi ettevõte oskab end korralikult turustada ja nad tahavad ka ise toorainet väärindada.

Rääkides Muhu tapamajast, ütleb Annely Holm, et juhul kui õnnestub saada investeeringutoetus, läheb ehitus lahti suvel. Juba praegu ilmutavad väiketootjad tapamaja vastu elavat huvi. Eesti lambakasvatajad on väga väikeste karjade omanikud, neist pooltel jääb karja suurus alla kümne lamba. “Nemad ongi tulevikus meie koostööpartnerid,” sõnab Holm.


Andruse mahetalu uuendab rohumaid ja müüb ise liha

Viis aastat lambakasvatusega tegelenud Andruse mahe- ja turismitalu omanik Madis Tiik ütles, et on oma eesmärkide saavutamisega poolel teel.

Lambakasvatuses algab kasumiga tootmine 600-pealisest põhikarjast, seega tuleb talul oma põhikarja umbes kolmekordistada. Aastas uuendab Andruse talu 25 ha rohumaid – kündmine, kultiveerimine, kivikoristus ja seeme maksavad teenusena hektari kohta 500–600 eurot. Kahe aasta pärast on uuendatud 100 hektarit rohumaid, mis tagab 600-pealisele karjale talvise söödavaru. “Need on eeldused, et lambakasvatus koos toetustega end ära tasub,” lausus Tiik.

Kuigi ettevõtte kasvatatav Gotlandi lammas pole suurem asi lihatõug, on talul päris korralik püsiklientide võrk restoranide ja eraisikute näol. Andruse talu müüb aastas lihaks 300–400 lammast.

Seni on talu müünud ainult külmutatud liha, aga edaspidi saab ettevõte ka lihatöötlemise ruumid, kus valmistada näiteks marineeritud liha või suitsuliha. See annab võimaluse oma töö eest rohkem raha küsida, olla oma tooraine peremees. Vaid tapateenust ostab talu ka edaspidi sisse, ehkki see on väga kallis ja halva kättesaadavusega. Liha lõikamine ja pakendamine teenusena nõuab üsna suurt väljaminekut. Kokkuvõttes tuleb talu liha ja lambanahkade müügiga siiski napilt plussi. Ettevõtte põhitulu tuleb ikka veel poolloodusliku koosluse hooldamisest.

Madis Tiigi sõnul olid tänavused loodusolud Andruse talu maadel äärmiselt kitsid. Tavapärase 600 heinarulli asemel varuti vaid 80 rulli. “Kõik loomad, kes vähegi kannatas, müüsin kokkuostu, sest mul ei ole neile süüa anda,” tõdes Tiik.

Neljapäeval jõudis Andruse talu põhikarja tarvis pärale esimene koorem heina mandrilt. Kokku ostab Tiik põhikarjale selleks talveks mandrilt 300 rulli heina ja silo. “Jätsin selleks talveks väiksema karja ja paaritasin väiksema arvu, kui mul plaanis oli, aga eesmärk on ikkagi karja suurendada.”

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 388 korda, sh täna 17)