Tööjõupuudus: palga ja koolisüsteemi kõverpeegel (18)

Kui üksikutel erialadel on oskajatest inimestest puudus meil juba pikemat aega, kõneletakse Saaremaal järjest valjemini ka üldisemast tööjõupuudusest.

Kuigi maksu- ja tolliameti tuludeklaratsioonide statistikast nähtub, et palgatulu saajate hulk on Saare maakonnas viimastel aastatel stabiilselt kasvanud, kurdavad ettevõtjad ometi, et töökäsi napib.

Töötukassa värskelt avaldatud tööjõuvajaduse baromeeter näitab Saare maakonna kohta, et tööjõu suur ülejääk on meil arve- ja raamatupidamisametnike ja raamatupidamise keskastme spetsialistide osas. Tööjõu ülejääk valitseb aga sellistel erialadel, nagu andmesisestajad, kontoriametnikud, raamatupidajad, seadusandjad, sekretärid-asjaajajad ja sekretärid-juhiabid.

Puudujäägi lahtris on ameteid poolesaja ringis. Sealt leiame kõiksugu lihtsamaid kutseoskusi eeldavaid töökohti, nagu köögiabilised, kalatöötlejad, koristajad ja hooldustöötajad, aga ka tarkvaraarendajad, programmeerijad, mehaanikainsenerid, õpetajad, logopeedid, töödejuhatajad, lukksepad, mehaanikud, poemüüjad. Suur puudujääk on meil aga eriarstidest, keevitajatest ja leeklõikajatest ning kokkadest.

Varnast võtta polegi

Alunaudi paaditehase juht Mark Muru nendib, et paadikeevitajaid pole kunagi kohe varnast võtta olnud. “Mul on 18 aasta jooksul, mis ma alumiiniumpaatidega tegelenud olen, ainult neli korda juhtunud nii, et kohe oskaja keevitaja on sattunud tööle tulema. Üks oli Tallinnast ja venekeelne, teine tuli Tartust Muhusse elama ja oli kohe enam-vähem oskaja. Üks oli varem roostevaba terast keevitanud ja tema õppis meistri käe all suhteliselt kiiresti ümber ning üks oli teises ettevõttes koolitust saanud. Kõik ülejäänud on ikka kohapeal või siis haridusasutuste abiga esmalt meistrile selliks tulnud koolitada ja sealt on nad praktika käigus ise edasi arenenud.”

Muru tõdeb, et tema jaoks on see probleem kogu aeg aktuaalne olnud. “Käsi ju on, aga nad pole kunagi just seda teha osanud, milleks ma neid otsinud olen. Ilmselt on teistel erialadel asjad teistmoodi,” lausub ta.

Aga ega väga ei ole küll. Saaremaa tarbijate ühistu (STÜ) personalijuht Katrin Eero ütleb, et kaubandusettevõte on seni küll suutnud oma töökohad inimestega täita, kuid selleks tuleb päris palju tööd teha. STÜ juhatuse liige Kalle Koov lisab, et praegu ei ole tõepoolest aeg, kus tööletahtjatest oleks ukse taga järjekord. “Aga personal, kes meil on, on osaliselt mujal ära käinud ja ringiga uuesti tagasi tulnud. Järelikult on meie tingimused paremad või kuidagi sobivamad. Jaekette on ju teisigi. Ja ma vaatan hinge kinni pidades, mis mujal Saaremaal toimub,” räägib ta.

Eero tuletab meelde aastate taha jäävat perioodi, kus kaubandusest, sealhulgas ka STÜ-st, siirdus päris palju inimesi tööstus- ja tootmisettevõtetesse. Nüüd on olukord, kus nad hakkavad kaubandusse jälle tagasi liikuma.

“Praegu on võtmeküsimus hoida seda seltskonda, kes meil on,” tõdeb Eero. Ta lisab, et vähemasti STÜ-l on väga suur abi ka oma endistest töötajatest, pensionile läinud n-ö veteranidest, kes keerulistel hetkedel on valmis kunagisele tööandjale appi tulema.

“Täna hommikul oli meil tootmises koristaja haigestunud. Võtsime telefonitoru ja tunni aja pärast oli asendaja olemas. Just meie pensionäride hulgast,” selgitab ta.

Tuleb vaadata tulevikku

Koov märgib, et jaekaubandusse, mis aastakümneid tagasi oli väga populaarne ja prestiižne valdkond, on noori aina raskem saada. “See probleem on süvenev. Kui me kassatöö saame järk-järgult anda masinatele, siis jääb ometi palju töid, mis on vaja käsitsi ära teha,” selgitab ta.

Töötukassa Saaremaa osakonna juhataja Ave Reimaa-Lepik nendib, et kui täna soovib mõni ettevõte Saaremaal tegutsemist alustada, võib kvalifitseeritud tööjõu leidmisega olla tõsiseid raskusi. Samal ajal näevad tegutsevad ettevõtted oluliselt rohkem vaeva, et töötajaid enda juures hoida.

“Loomulikult on oluline see, mis igal palgapäeval inimese arvele laekub, aga vaadata tuleb laiemat pilti,” sõnab ta. Märksõnadeks on siin tööandja paindlikkus, erinevad töö-ajad, kaugtöö, muud võimalikud kokkulepped. Samuti vähenenud töövõimega ja erivajadustega inimeste parem kaasamine tööturule.

Töötukassa on praegu seisus, kus omab peaaegu täielikku ülevaadet sellest, milliseid töökohti meil pakutakse ja milliseid spetsialiste otsitakse. Reimaa-Lepiku sõnul monitooritakse paljusid infokanaleid ja võetakse tarvidusel ise tööandjatega ühendust.

Siinkohal tasub märkida, et töötukassa Saaremaa osakond hakkab uue aasta algusest tegutsema karjäärikeskusena. “Kogu sellealane kompetents on siis meie majas. Oleme valmis sõlmima kokkuleppeid koolidega, kes tahavad selle teemaga tegeleda. Me oleme valmis rääkima, mis võiks olla Saaremaal ja Eestis tulevikuametid,” märgib ta.

Riigikogu liikmest tööstur Enn Meri möönab, et tööjõu nappus on mureks kogu Eestis, aga ka Skandinaavias ja ka näiteks Saksamaal. “Neil on küll olnud väga suur migratsioonilaine, aga sisserännanute hulgast ei ole tööinimesi nii väga kerge leida. Nad ei oska keelt, neil pole oskusi ja mõnikord puudub ka huvi,” nendib ta.

Haridussüsteem lonkab

Saaremaa kohta märgib Meri, et siin on vabu töökohti, aga raske on leida sinna sobivaid inimesi. “Haridussüsteem lonkab. Meil on kutsekoolid alahinnatud. Vanemad tahavad, et laps läheks kindlasti kõrgkooli ja pole tähtis, mida ta seal õpib. Ja nii juhtub, et inimene lõpetab ülikooli, diplom on taskus, aga tööd ei leia. Siis minnaksegi mujale, välismaale, sest ei taha ju keegi naljalt võtta tööd alla oma haridustaseme,” tõdeb riigikogu liige.

“Kui me vaatame hariduspüramiidi, siis näiteks Saksamaal läheb 60% noortest ametikooli, lisaks on seal õpipoisi süsteem, kus inimene õppimise kõrvalt hakkab ka tööl käima ja saab end tulevasele tööandjale juba tõestada. Kõrgkooli läheb 30% noortest. Meil on aga risti vastupidi. See ei ole minu arvates väga mõistlik,” räägib Meri. Ta nendib, et meil kehtib küll demokraatlik reegel, et inimene saab õppida seda, mida ta tahab, aga vähem jälgitakse, kus tegelikult töökäsi vaja on. “Selles mõttes tuleks haridussüsteem üle vaadata. Peaks vaatama, kus ja keda ja kui palju vaja on. Mitte nii, et õpetame kalli raha eest välja inimesi, kes endale pärast töökohta ei leia,” lausub ta.

Tõehetk tuleval kevadel

Kummidetaile tootva firma Merinvest ühe omanikuna näeb Meri, et raskused töötajate leidmisel on järjest süvenenud. Sama kinnitavad ka mitme teise Saaremaal tegutseva tööstusettevõtte juhid.
Meri näeb lühemas vaates ühe põhjusena ehitussektori jõulist tõusus viimastel aastatel. “Seal on inimesi juurde vaja ja kust need saadakse? Tööstussektorist. Nende palgad on paraku kõrgemad,” nendib ta ja meenutab, et täpselt sama lugu oli ka enne kümne aasta tagust masu.

Meri toob välja veel ühe aspekti – saarlased teevad tööd ja käivad tööl, aga paljud neist teevad seda mandril või kaugemalgi. “Ma ükskord rehkendasin – võib olla isegi paar tuhat inimest, kes nädalavahetusel koju pere juurde sõidavad, aga töötavad Tallinnas, Soomes või kusagil mujal. Kui saaks need kuidagi tagasi meelitada,” arutleb ta.

Ave Reimaa-Lepik ei söanda välja tuua proportsiooni, kui paljud töötukassa vahendusel tööd otsivatest Saaremaa inimestest leiavad rakenduse lõpuks mandril. Neid on, aga samuti on ka päris palju neid, kes mandrilt Saaremaale kolivad ja siin endale töö leiavad.

Katrin Eero sõnab, et väljaspool Saaremaad töötamine süvendab kohapeal struktuurset tööpuudust. Kui mees käib mandril tööl, siis hakkavad mahajäävat peret mõjutama erinevad olmelised tegurid, sealhulgas laste eest hoolitsemine. “Kui mees kindlustab äraelamise, siis naine ei kipugi tööle,” tõdeb ta.

“Jah, täna laevadega minnakse, aga see on ka mujal nii,” lausub Kalle Koov. “Tallinnast minnakse Helsingisse ehk sinna, kus töö on kõrgemini tasustatud. Ja meil on raske kedagi mandrilt tagasi tuua, kuna Saaremaa palgatase on nii palju madalam. Erinevad arvandmed kinnitavad seda.”

Maksu- ja tolliameti Kuressaare teenindusbüroo juht Olev Martinson tõdeb, et arutelu, kui paljud saarlased väljaspool kodusaart elatist teenivad, on praegu kaunis viljatu, kuna registriandmed ei võimalda hetkel täpselt tuvastada, kus inimene reaalselt töötab. Küll saab see võimalikuks juba uue aasta algusest, mil tööandjal on kohustus töötajate registris ära märkida ka inimese täpne töötamise asukoht. Siis on selge, kui palju meil ikkagi ulgtöölisi on ja kuskohas töömehe leib kõige magusam maitseb.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 649 korda, sh täna 2)