Kuidas kaitsta ajalugu? (3)

Marika Mägi

“Käisin hiljaaegu Gotlandil ja kadestasin sealseid arheolooge. Eks sealgi ole detektoristidega probleeme, aga üldiselt on sealne rahvas ainult uhke, kui nende kaasabil või koguni nende maa pealt midagi esiajaloolist leitakse,” kirjutab arheoloog Marika Mägi. “Tulemus on see, et Gotland on oma ajaloo poolest palju paremini teada ja maailmas tuntud kui Saaremaa.”

Saaremaa, kus leide on palju, võiks hoopis selgemini viikingiaegses ja ka muude ajastute arheoloogias tuntud olla. Paraku on aga nii, et kuigi kohalikud inimesed isekeskis teavad rohketest leidudest, siis ilma ametliku üleandmiseta need kuhugi ka ei jõua ja ajalooraamatutesse sisse kirjutatud ei saa. Kaovad lihtsalt unustusse. Siis ongi nii, et kui tuleb mingi rahvusvahelisele areenile jõudev leid – nagu Salmel –, on välismaa arheoloogide ja ajakirjanike arvamus, et kuidas see sai küll olla, Saaremaa on ju muidu üks täiesti tühi ja tolleaegse kultuurita piirkond!

Salastamisest pole abi

Teiseks olen veendunud, et kõik inimesed, kes detektimisega ehk metalliotsimisega tegelevad ja taolisi kohti otsivad, on näiteks nii Lööne kalmest kui ka paljudest teistest kohtadest Saaremaal väga hästi teadlikud. Enamasti paremini teadlikud kui muinsuskaitse või arheoloogid, rääkimata muudest inimestest. Info levib lausa uskumatult kiiresti.

Leian, et seetõttu pole mingit abi sellest, kui muinsuste kohti salastatakse: nii välditakse üksnes seda, et nendest kohtadest saaksid teada inimesed, kes sinna nagunii röövkaevamisi toimetama ei läheks. Lisaks on salastamine natuke vastuolus põhimõttega, et tegemist on ikkagi meie kõigi ühise varaga.

Mind teeb pisut kurvaks ka see, et mitmed kohad, mida arheoloogid eelmiste aastakümnete jooksul on Saaremaal registreerinud, on siiani muinsuskaitse alla võtmata ning nende üle ei ole seega isegi nominaalset kaitset. Väga paljud detektoristid on ju ikkagi sellised, kes siis, kui koht on muistisena andmebaasides kaardile kantud, sinna kaevama ja seadust rikkuma ei lähe.

Põhjus, miks need kohad ei kuulu muinsuskaitse alla, on aga see, et nii muinsuskaitsjate kui ka arheoloogide read Eestis on nii hõredad – olemasolevate väheste inimestega lihtsalt ei jõua kõike.

Tean omastki käest, et ega ma käi muinsuskaitseametis pidevalt rääkimas, milliste mu kunagi varem leitud muististe kohta olen nüüd kuulnud kõlakaid, et sealt asju välja kaevatakse. Kui kunagi need kohad registreeritud said, polnud metalliotsijaid ju veel üldse või olid need hoopis nõrgemad kui praegu. Nii said mitmedki kalme- ja muud kohad kirja osalt hüpoteetilistena. Pealegi ei antud varem aruandeid muinsuskaitseameti arhiivi, vaid Ajaloo Instituudi arhiivi Tallinnas.

Muidugi peaks kõik sellised kohad uuesti ette võtma – jõudumööda katsungi seda teha –, aga tegelikult on võimalusi ikkagi nii vähe, et kogu protsess kahjuks venib.

Liiga jäigad seadused

Muinsuskaitseamet alustas Lööne külas paikneva kalme tunnistamist kultuurimälestiseks. Lööne leiud on konserveerimisel Tallinna ülikooli arheoloogia teaduskogude laboris ja viiakse hiljem Saaremaa muuseumi.

Kui koht on kaitse all, siis seal ilma vastava loata metalliotsijaga toimetada ei tohi. Paljude muististe asupaik on aga paraku selline, et ega seal ju mingit pidevat järelevalvet korraldada ei saa.

Mõistagi ei kiida ma heaks röövkaevamisi, aga minu arvates on kujunenud situatsioonis oma osa ka praeguste muinsuskaitseseaduste jäikusel. Eks ametnikud järgivad ju seadust. Ehk tasuks eeskuju võtta maadest, kus on suudetud detektoristidega tulemuslikku koostööd teha, näiteks Taanist või Inglismaast? Sealne arheoloogia on viimase kümnendi detektorismibuumist pigem võitnud kui kaotanud – nii palju muistiseid on juurde tulnud just hobidetektoristide kaudu.

Eks sealgi on kohustus leiust teatada, kuid pole nii üks-ühest nõuet, et kõik esemed peavad jõudma muuseumidesse. Ja eks neiski maades tegelikult ikkagi on probleeme ka, muististe rüüstamist päriselt ära hoida on kahjuks ikkagi väga raske. Ent vähemalt on saavutatud olukord, kus kasu on suurem kui kahju.

Igal juhul, kui detektoristid Eestis veel mõnikümmend aastat samas tempos jätkavad, siis sisuliselt polegi enam maa sees metallasju, mida leida. Asjad on kellegi juures kodus või kusagil mujal, oma algsest asukohast ära viidud, osa lihtsalt minema visatud.

Mina isiklikult olen veendunud, et olukord paraneb üksnes siis, kui rahvas ise hakkab oma kultuuriväärtusi kõrgemalt hindama. Ainult käskude ja keeldudega on selles vallas raske midagi saavutada, tulemuslik koostöö vajab aga kõigi osapoolte vahelist usaldust.


KOMMENTAAR:
Ajaloo kaitsmine on meie kõigi ühine huvi

“Arheoloog Marika Mägi toob väga hästi välja peamised murekohad Eesti arheoloogiapärandi osas: üldsuse vähene teadlikkus meie vanimast pärandist, röövkaevamised ning riigi vähene suutlikkus pärandi kaitse ja tutvustamise korraldamisel,” kirjutab muinsuskaitseameti arheoloogiamälestiste peainspektor Ulla Kadakas.

Olen oma töös korduvalt kuulnud, et maaomanikud olla ütelnud detektoristidele: võite minu maal otsida, kuid ärge leidudest muinsuskaitseametile rääkige, sest “siis võetakse kõik kaitse alla ja enam ei saa porganditki maha panna”. Tegelikult ei ole arheoloogiapärand üldse nii nõudlik kaasteeline, vastupidi – väärtused maapõues seni väljakujunenud igapäevaelu ei sega. Ikka saab põldu ja peenraid teha, ka majad ehitatud ja vajalikud kommunikatsioonid paigaldatud. Ehitamise eel tuleb loomulikult läbi viia arheoloogiline uurimine, kuid selleks saab riigilt toetust taotleda: näiteks viimase viie aasta jooksul on igal aastal kümmekonnas talus selliseid uuringuid toetatud ja valmisolek on seda ka edaspidi teha.

Selleks, et arheoloogiapärand oleks paremini väärtustatud ja hoitud, on meie eesmärk teha tihedat koostööd kõikide sellest valdkonnast huvitatud inimestega. Alates 2011. aastast on ka Eestis toimunud suur muutus hobiotsijate ja riigi suhetes: tänaseks on meil umbes 500 huvilist, kes on läbinud koolituse ja saanud muinsuskaitseametilt loa maastikul kultuuriväärtusi otsida.

Loomulikult peavad detektoristid otsingule minnes ka maaomanikult luba küsima. Hobiotsijatele oleme korraldanud teabepäevi ja väga hästi on hakanud tööle koostöö uurijatega, et kaasata loaga otsijaid arheoloogilistel kaevamistel.

Muinsuskaitseametis töötab kaheksa pärandi hoidmisele ja tutvustamisele pühendunud arheoloogi, kes annavad endast igapäevaselt parima, et kõik inimesed meie arheoloogiapärandi olulisust mõistaksid, kuid igaüheni jõudmine nõuab veelgi suuremat pingutust.

Hobiotsijad annavad aastas üle sadu leide, mõne suurema leiukogumi puhul võib esemete hulk ulatuda ka tuhandetesse. Igal aastal saab Eesti arheoloogiapärand nõnda uut teavet sadakonnast seni teadmata matmis- või elupaigast ja ohvrikohast. Samas tuleb tunnistada, et meil napib nii tööjõudu kui ka vahendeid, et kõik leiupaigad kiirelt seadusliku kaitse alla võtta.

Miks ei ole juba teadaolevates arheoloogilistes paikades edasised otsingud lubatud? Inimestel on sageli keeruline mõista, et arheoloogilised leiud ei ole lihtsalt vanad ja väärtuslikud esemed, ajaloo uurimise seisukohalt on väga oluline leidude asukoht maastikul ja nende asetsemine üksteise suhtes. Kui näiteks matmispaigast kõik metall­esemed välja korjata, siis pole seda kohta arheoloogiliselt uurida enam võimalik. Maapõu on parim ja kõige säästlikum riigi vara hoidla. Arheoloogilised leiud on riigi vara ja see riik on meie kõigi oma. Seega – riigile kuuluvad leiud kuuluvad meile kõigile ja keegi ei tohi võtta endale õigust oma kaaskodanikke sellest hüvest ilma jätta.

Praegu riigikogus teisel lugemisel olev uus muinsuskaitseseaduse eelnõu on väga ooda­tud: see toob leevendust nii mõnelegi ülaltoodud kitsaskohale, eriti avastatud muististe kiiremale arvele võtmise ja avalikustamise küsimusele. Samas, nagu ka Marika Mägi välja toob: iga põllu kõrvale vahti välja panna ei saa, seega peame igaüks seisma selle eest, et röövkaevamisi ära hoida. Arheoloogia­pärand maa sees on taastumatu, väljavõetud muinasaegse eseme asemele uut ei kasva ja turul leide maha müües jääb meile alatiseks teadmata, kas ja kui ägedad viikingid meie esivanemad olid või ei olnud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 410 korda, sh täna 1)