Vihkan… kõiki, aga esialgu tappa veel ei julge (7)

Erki Aavik

“Saaremaa väike kogukond elab praegu üle ehmatust, kohkumist, leina, viha. Viha karjuva ebaõigluse vastu, viha karistamatust tundvate pättide vastu, viha mõttetu vägivalla vastu,” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik. “Millal on vägivald mõttekas, mõtestatud?”

Teiselt inimeselt elu võtmine, tema tahtlik tapmine on meie ja meie kultuuriga sarnastes kultuurides üks koledamaid kuritegusid, nii seaduseraamatus, kohtusaalis kui ka inimeste teadvuses.

See, et meie ühiskonna õigus­süsteemi määratud vastavaid karistusi on muude tegude eest määratud karistustega võrreldes mõnigi kord raske mõista, on kah teada, kuid jäägu see põhjalikuma käsitluse võimalust ootama.

Vägivald on kahjuks inimestele omane, seega – inimlik. Kas tuleviku vägivalda on võimalik vähendada, kui sekkume igasse lasteaialaste rüse­lusse, keelame, selgitame ja… karistame? Me ei usu ju seda!

Ajaloos on püütud vägivaldset käitumist ennustada inimese kolju kuju ja muude kaudsete tunnuste abil ning kahandada äärmuslike võtete, näiteks eugeenika abil, mis – Saksamaast ja mõnest muust riigist-ühiskonnast rääkimata – oli 30-ndatel aastatel Eestiski väga populaarne. Ja riiklikult edendatud-toetatud. Ka sellesse me tänapäeval ei usu. Ja ei ole põhjust uskuda karistusasutuste parandavasse toimesse.

Lõputu protsess

Kas tõesti polegi midagi teha?! Küpsemad asjatundjad ohkavad ja tunnistavad: ega vist, kuid tegemist on jätkuva, lõputu protsessiga, just nagu nõude ja hammaste pesemine. Eile alles pesin nõud puhtaks – täna jälle vaja! Hambaid olen harjanud kogu eluaeg, mitu korda päevas, kas ei aita juba?! Ei aita, õhtul ikka jälle vaja. Ja hommikul uuesti. Nii näib olevat ka vägivallaga, õieti selle vastu tegutsemisega.

Arstimine on juba aastakümneid teel ravilt ennetusele, tagajärgede likvideerimise asemel põhjuste kõrvaldamise juurde. Esialgu kasina, kuid siiski juba märgatava eduga. Ega’s vägivaldagi enam nii palju ole kui paarkümmend ja paarsada aastat tagasi, kaugemast ajast kõnelemata.

Võtkem üks õige vana näide. Kristlikest tüvitekstidest on käibefraasiks kujunenud “õigusemõistmine”, et silm silma, hammas hamba jne vastu. Tänapäeval kõlab see otsekui omakohtule, seejuures vägivallale õhutamisena.

Ometi on asjad just vastupidi. See meie kaasaegsetele peamiselt vanast testamendist Moosese raamatutest tuttav regulatsioon ongi muidugi palju vanem ja pärit Hammurapi seadustest Babülooniast, oma nelja tuhande aasta tagusest ajast. Siis oli tegemist õiglusele pürgiva normiga, kuid mida meie ajale lähemale, seda rohkem muutus ka selle karistusõigusliku nurgakivi iseloom: üha rohkem muutus see piiravaks normiks, mille eesmärgiks oli edasist vägivalda kahandada. Et hamba eest ei võetaks silma ja silma eest pead.

Ja üldse – mis on minul asja naabrimehe, tema hamba ja silmaga?! Veel üks rahvalik õiguslik norm: minu õigus rusikaga vehkida lõpeb seal, kus algab teise nina. Selge, eks?

Pahatahtlikud kommentaarid

Ja nüüd tänase teema juurde! Oleme vähemalt teoreetiliselt, st seadustega kokku leppinud, et me ei löö ega vigasta muul viisil teist inimest, isikut (tänapäeva seaduste kohaselt ka mitte looma ega muud elajat) ega kahjusta tema vara.

Oleme ka kokku leppinud, et ei vigasta ega riiva ega puuduta teisi ka muul viisil ehk siis sõnaliselt, mõttega, tahtega. Ka see on seadustes kirjas. Kui keegi paneb teise vastu toime vägivallateo ja laseb jalga, peidab end, siis otsib politsei meie ühiselt panustatud raha eest süüdlase üles, et tegu ei jääks karistuseta. Viimasel ajal, muide, üha edukamalt ja nii ka loo alguses viidatud tragöödia puhul.

Kuidas ometigi soodustame siis anonüümsete kommentaaride sallimisega emotsionaalset, verbaalset vägivalda? Kas on see tõesti teatud ennetustöö? Et kui saab end internetis välja elada, siis ehk ei tule tanumale kaikaga vehkima? Aga ehk on asjad vähemalt mõne tegelase puhul vastupidi? Et saab just julgustust? Indu juurde? Eile poleks julgenud, aga öösel küttis ennast kommentaaridega üles ja nüüd kadus piir hoopiski? See on üsna võimalik, sest see pole ju nali, et ekraanil pöialdamisega harjunud laps karjamaal lehma nähes proovib kujutist autoaknal sõrmedega suuremaks teha, just nagu telefoni või tahvli ekraanil. Ja paljud, liigagi paljud täiskasvanud on nii oma mõistuse kui ka emotsionaalse intelligentsiga väikelapse tasemel.

Hiljuti kirjutas Saarte Hääl ühest inimesest, kes tegeleb kalade ja akvaariumidega ning avas linnas vastava poe. Ja nimetas teda maailmaränduriks. Minu tuju tegi see lugu ühest kenast inimesest küll paremaks.

Inimesest, kel on meelepärane mitmekülgne nõudlik tegevus ning kes on valmis oma oskusi, teadmisi, kogemusi teistega jagama.

Eelarvamuse ning -aimdusega lugesin kommentaare (mida ma tavaliselt ei tee, st ei loe kommentaare). Need olid ootuspäraselt põlglikud, pahatahtlikud. Mõelgu need kommentaatorid ja kommentaaride lugejad-parastajad õige järele, mis asja on neil selle isiku suhtes kriitilised või ülbed olla?! Mitte kõige vähematki, aga ometi! Ja see on vägivald!

Meie teadvuses ja kohtusaalis võrreldamatult väiksem kui teiselt elu või eluliste võimaluste võtmine ehk tapmine või füüsiline vigastamine. Aga see on vägivald teise inimese mõtte ja tahte ja tegevuse ja elu ja heade soovide vastu. See rikub tõenäoliselt tema tuju (ma loodan, et mitte väga!). Mina olen sellise vägivalla vastu ja olge teiegi!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 778 korda, sh täna 1)