Ametikooli esindus kohtus Portugalis teiste riikide õpilastega

SILMARINGI LAIENDAMAS: taga seisavad (vasakult) Ian Erik Pettersson, Maiju Zuping, Steven Stepanov, Hans Heiki Metsamaa ja Marat Lysy. Nende ees Aili Tänak ja Elle Mäe ning ees kükitab Markus Treirat.
Erakogu

19. novembrist 23. novembrini toimus Portugalis Guimarãesi linnas Erasmus+ Route Docs projekti kohtumine. Kohal olid õpilased ja õpetajad Horvaatiast, Türgist, Hispaaniast ja Eestist ning neid võtsid vastu kohalikud projektiga seotud portugali õpilased koos oma õpetajatega.

Guimarães on Põhja-Portugalis asuv linn, mida kutsutakse Portugali hälliks, kuna see oli riigi esimene pealinn. Guimarãesi vanalinn oma kitsaste ja käänuliste tänavatega kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. 2012. aastal oli Guimarães Euroopa kultuuripealinn.


Esmaspäev

Esmaspäeval, 19. novembril oli minu esimene hommikusöök Portugalis. Mina ja Tea (õpilane Horvaatiast) ei elanud samas majas, kus elas meie majutaja Sofia, vaid üle tee tema vanaema majas. Hommikusöögi valmistas Sofia vanaema, kes oli väga tore ja positiivne.

Esimesel päeval kogunesid kõik õpetajad ja õpilased Francisco de Holanda kooli, kus kuulasime muusikat, mida esitasid kooli õpilased. Järgnes orienteerumine koolimajas, mis oli tohutult suur ja avar.

Pärast seda õppisime portugali keelt. See oli naljakas, sest igal riigil oli oma aktsent, kuid igaüks oskas lõpuks end portugali keeles tutvustada. Lõuna oli koolis. Huvitav teadmine minu jaoks oli see, et portugallased söövad enne praadi alati suppi.

Õhtul õppisime selgeks tantsu, mida õpetas meile Portugali tiim. Tantsimist, laulmist ja muid muusikalisi hetki nautisin nädala jooksul enim. Päeva lõpus nägin karatetrenni. Tea ja Sofia võtsid mõlemad sellest osa. Tea sai kogeda Portugali karatetreeningut ja võrrelda seda Horvaatia omaga. Erinevusi jagus.

Õhtusöök oli kogu perekonnaga restoranis. Toit maitses pisut võõralt, kuid oli siiski hea. Miski, mis mulle väga muljet avaldas, oli see, kuidas portugallased teineteist tervitavad – suudlusega põsele. Arvan, et see muudab inimesed lähedasemaks ja loob usalduse.

Nautisin nädalat ja mul oli väga tore selle suurepärase seltskonnaga.

Aili Tänak, KSP-16


Teisipäev

Teisipäeval, 20. novembril olime algul kõik koolimajas. Iga riik oli valmistanud esitluse oma kodumaa kümne olulisema vaatamisväärsuse või tegevuse kohta. Nii saime teada, mida ühes või teises riigis põnevat teha võiks. Seejärel esitleti videoid Eestis toimunud kohtumisest. Oli huvitav vaadata, millisena nägid Eestit meie külalised. Videod olid väga südamlikud, tundekeeli puudutavad.

Pärastlõunal külastasime projekti osalistega Guimarãesi kindlust ja hertsogipaleed. Kindlus on iidne – arvatakse, et selle vanimad osad pärinevad koguni 10. sajandist. Eemalt vaadates tundus, nagu oleks tegemist muinasjuturaamatu illustratsiooniga – klassikaline sakiliste käiguservadega rüütliloss, uljaste kangelastegude toimumispaik. 

Hertsogipalee on tänapäeval avatud muuseumina, mida me ka kõik koos külastasime. 

Portugalis võeti meid väga soojalt vastu, kõik õpilased olid sõbralikud, pered olid väga avatud ja sooja südamega. Oleksin tahtnud seal rohkem aega veeta. 

Teisipäevale pani suure punkti jalgpallimatš, mis toimus kuulsal Estadio D. Alfonso Henriquesi staadionil. Oma nime on see saanud Portugali esimese kuninga järgi.  

Õpilased kinkisid meile piletid Portugali ja Poola matšile. Kui läksime staadionile, olin väga elevil, sest esimest korda oli võimalus sattuda nii suurele mängule, kus oli ligi 30 000 pealtvaatajat. Suurt jalgpalli kohapeal vaadata oli minu parim elamus.

Marat Lysy, KP-16


Kolmapäev

Kolmapäev oli võrratu päev. Külastasime põhikooli, kus nägime kohalikku õppekorraldust.

Kolmapäeval ärkasin väga ilusti ja olin kenasti välja puhanud. Portugali jõudes olin lendamisest ja reisimisest üsnagi väsinud ja kahjuks olin saanud natukene külmetada, aga see ei vähendanud minu entusiasmi uurida ja õppida. Sõin hommikust, pakkisin seljakoti ja sõitsime kooli, kust jalutasime koos teiste õpilastega vaatama üht kohalikku algkooli. Sealsed õpetajad olid sõbralikud ja sealsed õpilased rõõmsad ja lustakad.

Kõik oli väga hubane ja soe, oli tunne, nagu oleksin ise seal kunagi õppinud. Tekkis õrn nostalgia – õpilaste joonistused seintel, värvikad klassiruumid ja palju tegevust vahetundidel. Pärast ringkäiku kogunesime sööklasse, kus sealsed õpilased laulsid meile oma kooli hümni ning mekkisime kohalikke puuvilju ja saiakesi.

Nüüd oli kahjuks aeg tagasi jalutada, sest meid ootas üks parimaid muusikafestivalide korraldajaid Portugalis. Nimelt pidas ta meile loengu teemal “Kuidas, millal, miks ja mis on vaja ühe eduka ürituse korraldamiseks ning läbiviimiseks”.

Tore oli kuulata oma ala professionaali rääkimas. Kuigi tema inglise keel ei olnud väga kõrgel tasemel, saime hästi aru, mida ta rääkis ja tahtis meile öelda.

Pärast loengut oli aeg lõunaks. Mina naasin koos oma võõrustajaga koju ja sõime traditsioonilist Portugali toitu.

Nüüd oli aeg vaadata filmi, mis oli humoorikas ja naljakas. Film meeldis kõigile, saime ka filmi vaatamise ajal popkorni näksida.

Pärast filmi oli meil rühmatöö, kus harjutasime grupis laulmist. Kiiresti tehti meie seltskonnast hästi ja huvitavalt kõlav laulukoor. Oli väga põnev ja lõbus ning hästi organiseeritud, sest kõik said osa võtta.

Laulu ja muusikaga meie koolipäev lõppes ja võisime minna koju või teha, mida hing ihaldas.

See päev oli üks meeldejäävamaid, sest muusika ja laulmine seob inimesi. Õppisin tundma reisikaaslasi ja erinevaid rahvusi. Väga äge päev seal viibitud ajast.

Steven Stepanov, TAK-17


Neljapäev

Mind võõrustas Martimi pere, kus olid isa, ema, Martim ja tema vanem vend. Korter oli kuuetoaline, hubane, pere lõbus. Toidulaud oli rikkalikult kaetud, muretseti pidevalt, kas ikka sain oma kõhu täis. Ühiselt käisime restoranides ja  ka Portugali-Poola jalgpallimängu vaatamas. Igati positiivseid emotsioone täis elamused.

Neljapäev algas nagu tavaliselt vihmasajuga, seadsime end valmis bussisõiduks Portosse, Portugali suuruselt teise linna, kus elanikke kokku ligi 1,9 miljonit. Külastasime Portos Casa da Música’t. Tegemist on 2001. aastal, mil Porto oli Euroopa kultuuripealinn, valminud hoonega, kus asuvad kontserdisaalid, töötoad ja muuseum. Seal osalesime huvitavas töötoas, kus räägiti muusika seosest füüsikaga. Seejärel tehti meist orkester, kus traditsioonilistest pillidest olid esindatud ainult klaver ja trumm. Muusikat saab teha ka veeklaasi, torude ja voolikutega. Imeline, kuidas meie juhendaja selle orkestri helisema pani.

Edasi liikusime Porto vanalinna, nautisime UNESCO maailmapärandi nimistus oleva linna arhitektuuri ja miljööd, ning Hans andis jõe ääres kitarri saatel kontserdi.

Õhtu lõppes riiete vahetamisega kuivade vastu, et minna perega restorani Portugali roogasid mekkima.

Markus Treirat, KP-16


Reede Portugalis

Minu reede Portugalis algas täpselt nii nagu Eestis – ärkamisega. Kuid see oli hoopiski kuskil võõras ruumis ja koguni teisel maal. Ärgates mõistsin, et täna on viimane päev võtta Portugalist, mis võtta annab ja kõike seal nautida.

Suurim erinevus Eestiga võrreldes oli nende söömisharjumus hommikul. Hommikusöögiks sõid nad kaks Nussa kreemiga saia ja jõid külma kakaod. Pärast sööki läksin oma majutaja Luis´ga kooli ning kohtusime oma Route Docs tiimiga.

Päeva eesmärk oli jõuda kaabelautodega ühe meie kõrval asuva mäe, Penha tippu ja seal piknikku nautida. Enne sinna suundumist käisime vaatamas kohalikku muusikakooli.

Kaabelautod kohe tippu ei viinud. Enne, kui tippu ronima hakkasime, kinnitasime mäe küljel keha väikse piknikuga.

Vaateid mäe tipust nii naljalt ei unusta, kuna need olid väga ilusad. Eestis ei avane selliseid vaateid kusagil.

Lahkumispidu algas suure söömaga ja Portugali tiim oli meile kõigile väga palju head-paremat valmistanud. Arvan, et seal said ka kõige suuremad inimesed oma kõhu väga täis. Söömisele järgnesid erinevad etteasted erinevate riikide esindajate poolt kooli aulas. Mina ise laulsin ka seal. Pärast etteasteid olid veel mõned tänamised ja õhtu lõpetuseks laulsime üheskoos John Lennoni südantliigutava laulu “Imagine”. Sellest, mis pärast juhtus, ei hakka ma pikemalt rääkima.

Õhus oli palju rõõmu ning samal ajal ka palju kurbust ja pisaraid. Inimesed kallistasid üksteist ja jätsid hüvasti sõpradega, kes olid nädala jooksul väga kalliks saanud. Kohati tundus, et inimesed, keda olime saanud tundma õppida ainult nädala, oleks sõbrad olnud justkui juba aastaid. Arvan, et kõik, kes selle projektiga seotud olid, lahkusid sealt, olles jälle natuke paremad inimesed, nii kogemuste ja emotsioonide kui ka tarkuse poolest.

Hans Heiki Metsamaa, KGP-17


Erasmus+ Route Docs

Projekt laiendab õpilaste ja õpetajate silmaringi, avardab nende maailmapilti, võimaldab kokku puutuda erinevate rahvustega erinevatest riikidest, kasvatades kultuuriliste erinevuste mõistmist ning sallivust.

Projektis osalemine andis nii õpilastele kui ka õpetajatele võimaluse olla ise aktiivne võõrustaja, näidates teistele oma kodumaa ajaloolis-kultuurilisi ja looduslikke vaatamisväärsusi. Nii märkame ka ise, et elame erilises paigas. Tihtipeale vajame oma erilisuse märkamiseks võõraste abi.

Kodudes majutumine võimaldas õpilastel inimesi tundma õppida, tajuda, millised kombed-tavad ja elulaad sellel maal on.

Projektis osalemine on hea inglise keele praktiseerimise võimalus. Miski ei arenda keeleoskust paremini kui vahetu suhtlemine. Huvitav kogemus on algteadmiste saamine osalevate riikide keelest: igale rahvale meeldib, kui külaline oskab teretada-tänada-paluda tema emakeeles.

Maiju Zuping, eesti keele õpetaja

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 394 korda, sh täna 1)