JUHTKIRI: Olgem hoolivad (4)

Katkend kaupluses pealtkuuldud vestlusest, õigemini monoloogist:

“Nii kui see jõuluaeg algab, hakkab üks suur rahalunimine pihta – küll anna raha puuetega inimestele, küll haigetele lastele, küll toeta toidupanka, keda iganes veel. Mina küll ei kavatse kellelegi midagi anda, milleks meil see riik siis on – las riik aitab!”

Ehk tõesti oleme tavalisest tähelepanelikumad, südamlikumad ning seega abivalmimad just jõulude eel ja ajal? Vähemalt arvestatav osa meist. Järelikult on need suuremad kampaaniad ajastatud õigesti. Arvata aga, et hädasolijaid aidaku riik ja kui riik ei aita, on igaühe oma asi, kuidas hakkama saab, või koguni, et abivajaja on ise oma kehvas olukorras süüdi – kas ei anna see tunnistust arvaja egoismist, empaatiavõime puudumisest, suutmatusest kujutleda end teise inimese olukorda?

Enesekindel arvamus “mina saan alati hakkama ega vaja iial teiste abi” võib aga ootamatult osutuda ekslikuks. Hoolimata oma ettevõtlikkusest ja visadusest võib see arvaja äkitselt leida end olukorrast, kus omal jõul enam toime ei tule.

Seega – kes vähegi saab, aidakem neid, kes abi vajavad, ja kui võimalik, tehkem seda ka muul kui jõuluajal. Tahulas tuleõnnetuses kodu ja kõige kallima, oma poja kaotanud ema mure ja lein läksid hinge paljudele. Loomulikult ei korva lapse kaotust miski siin ilmas, aga see, kui paljud soovisid kõigest ilma jäänud naist aidata, näitab, et inimesed on hoolivad ja head.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 433 korda, sh täna 1)