Pauts ja kogukonna unelm (13)

Martin Kivisoo

“Katrin Pauts on oma jutustamisstiililt tõesti geneetiline muhulane. Oleme ju sajandeid hämaratel talveõhtutel kogunenud mõnesse külaperesse, et enne tulesüütamist “vidust vädada”,” kirjutab Muhu ettevõtja Martin Kivisoo. “Igaüks, kes midagi ütelda tahtis, pidi tegema seda nii, et teine ta suud otsekohe kinni ei paneks.”

Katrin Pauts on ladus ja julge jutuvestja. Tema “Minu Muhumaa” ei ole raamat Muhumaast, vaid autori alateadvuse avamine Muhu ainese taustal. Seda suudab ainult väga võimas muhulane. Siin jääb ta aga poolel teel pidama, sest ta ei lävi kogukonnaga, et mõista oma traagikat läbi huumori.

Sõnnikuveo-, heinaveo- või kartulivõtutalgul suudeti elu­traagika nalja läbi lahti mõtestada. Mandriinimene ei suuda sageli aastaid meie naljadega kohaneda, sest nali peab Muhus olema nii terav, et lõikab läbi lahendamata vastuolud alateadvuses. Vastuolud on meile kingitus, et mõista oma kogemuste sisu.

Takerdumine koolitraagikasse

Katrin Pauts jõuab koolikiusamise kaudu oma kooli­traagikani ja takerdub sellesse – üheks põhjuseks tema kooliplikaaegsed ämblikujalad (lk 152). Muhulased peavad Katrin Pautsi täiskasvanusääri ammugi täitsa kobedaks, aga Pauts kannatab ikka edasi. Muhulase jaoks on selline traagika huumori algosake.

“Ma ei taha koolimajast naljalt mööda minna ja väldin selle eest läbiviivat teed, kui vähegi saan… Mulle jääb see siiski selleks, mis see tookord oli – hirmumajaks.” (lk 142).

2018/2019 kooliprogrammis keskendutakse koolikiusamisele. Sallivus on tõesti ülim, mida austada. Samas on vaja sisendada igaühele, et erinev olla on austusväärne.

Läbi aastasadade ei ole kogukond saanud aktsepteerida inimest, kes ei suuda oma vastuolusid mõista. Kui Katrin ei ole Katrin, vaid lahendamata vastuolu, siis ei sobitu ta kogukonda, sõltumata sellest, kas ta ostab endale kallid püksid või avaldab kriminaalromaani.

“Mida mu koolikaaslased oleksid teinud, kui nad oleksid ette näinud, kes minust saab? Kas unistasin juba lapsepõlves kättemaksust? Jaa.” (lk 152).

Muhulase jaoks ei ole kirjanikuks saamine lahendus. Lahendus on probleemi mõistmine. Muhulase jaoks on üks inimene hea karjakasvataja, teine hea kooliõpetaja, kolmas hea kirjanik ja neljas hea puutöömees. Katrin Pautsil on illusioon, et kui ta toob Muhumaale kirjanikuna kuulsust, siis Muhumaa tuleb ja toob talle kandikul Muhu kodakondsuse.

Muhu kogukond on kujunenud kolme tuhande aastaga. Muutuvates oludes on kogukond pidevas arengus, aga ühe inimese võimalus muhulasi muuta on imetilluke. Kogukonnas osalemiseks on vaja inimesel mõista iseennast, mõista, et vastuolud lähtuvad inimesest endast, mitte kogukonnast. Kogukond on nagu peegel, kus inimene näeb oma vastuolusid.

Ka Juhan Smuuli hinnatakse Muhus eelkõige selle järgi, kuidas ta inimestega suhtles, kuidas ta oma seesmisi vastuolusid mõistis – austatakse tema inimlikkust. Muhus elab hästi see, kes ei kaeble, vaid mõistab oma vastuolusid.

Vassili Randmets on Katrin Pautsi jaoks eelkõige kirjanik. Muhus on tema kriminaalromaani “Mõrv Metsa mõisas” lugenud heal juhul 40 inimest. Muhulase jaoks on kriminaalromaani lugemine selline hobi nagu tikutooside kogumine, eri astrisortide kooskasvatamine, matkamine või kepikõnd. Muhulase jaoks on Vassili Randmets Muhu keskkooli rajaja, rahvaluule koguja ja Muhu rahvariide elementide propageerija ka argipäevadel kandmiseks. Tema valmisolek kogukonnaga lävida ja võime seista isikliku elu traagikast kõrgemal loovad Vassili Randmetsast Muhus isiksuse.

Kogukonna hoiakud on kujunenud selleks, et juhtida inimest enesemõistmise teele. Katrin Pautsi “Minu Muhumaa” apoteoos seisneb selles, et tema vennad olid käinud revideerimas võõra talu prügimäge võõras külas. Kogukonna karistus selle teo eest on umbusaldus. Nii on kogukond toiminud läbi aastasadade.

Kogukonna hoiakud on kujunenud aastasadadega. Üksikjuhtum ei saa seda muuta. Pärast eksimust peab kogukonnaliige mõistma, et nüüd on ta must lammas ja kahtlusalune milles tahes. Ainult mõnusa naljaga oleksid omapereinimesed saanud poiste olukorda kergendada.

Mõistmine on lahendus

Katrin Pautsi Muhu-raamat põhjendab autori peretraagikat muhulaste võõravihaga.

Ivo Linna on asunud Linnusele elama ega probleemitse, kas ta on muhulane või ei. Probleemi pole siis ka muhulastel. Muhu luteri koguduse esimees Mari Luup asus Muhusse elama 17 aastat tagasi. Ei temal endal ega muhulastel ole olnud probleemiks, kas ta on muhulane või ei, sest Mari on Mari. Inimese osa kogukonnas kasvab välja tema enda seest.

Muhulasele on Muhu kogukond, Katrin Pautsile mets, heinamaa ja mereäärne karjamaa. Muhulased tulevad Maa peale, et mõista iseennast ja kogukonda, mitte selleks, et hukka mõista. Hukkamõist on probleemi püstitamine, mõistmine on lahendus. Kui inimene ei suuda oma vastuolusid mõista, siis kogukond ei saa teda omaks võtta. Inimene üksinda ei moodusta tervikut. Terviku moodustab ta koos teise inimese või hädakorral kogukonnaga.

“Surnud esivanemad mõjutavad siin inimese saatust rohkemgi kui elavad. Saare ellu on sisse kirjutatud fatalism – su elu määravad asjad, mida sa ise muuta ei saa.” (lk 165). Muhulane mõistab, et ta on seotud esivanemate ja kogukonnaga, aga muhulase väärtus avaldub selles, kuidas ta otsuseid langetab suveräänselt.

“Ma ei tea, milline on minu loo lõpp. Kas hääbun samamoodi (nagu Vassili Randmets – toimetus) soisel heinamaal, kandes kõrrekest kõrrekese peale, vaevumata enam meenutamagi kunagisi unistusi saada suureks.” (lk 229).

Katrin Pauts on jõudnud oma vastuolude avalikustamiseni. Kui ta mõistab, et temaaegses Liiva lasteaias kajastuvad sotsialismi päike, kolhoosikorra edusammud ja inimeste võime seda kõike üle elada, siis mõistab ta, et pärast nõukogude lasteaeda 41-aastaselt arvata, et Liiva kool on hirmumaja, on nii naljakas, et sel momendil, kui nali ulatub lõputus universumis äärest ääreni, mõistab Katrin iseennast, Katrinist saab Katrin ja iseenesest on saanud temast muhulane.

Katrin Pauts on juba praegu Isiksus, nagu kõik muhulased, sest kõneldes kangelasliku avameelsusega üksikisiku ja kogukonna seostest, on ta Muhu kogukonna arengut mõjutanud ühest protsendist kuueteistkümnendiku võrra ja see on suur saavutus, sest meid on kokku 1800. Katrini panus ületab keskmise muhulase panuse.

Lühendatult 14. detsembri Postimehest

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 536 korda, sh täna 1)