Poolsada aastat kaubandustöötajana (3)

SEEKORD OSTJANA: Sisseoste tegemas käib 48-aastase müüjastaažiga Maire Kauber ka oma kodupoes Toomas.
MAANUS MASING

Kodulinnas 48 aastat tagasi kaubanduskooli lõpetanud Maire Matt, nüüdne Kauber, suunati nooremmüüjana ostjaid teenindama Salme poodi. Hommikuti võttis ta tööle jõudmiseks ette ligi 22 kilomeetri pikkuse teekonna ja õhtul koju naasmiseks oli vaja läbida sama pikk vahemaa.

“Tänapäeva mõistes polegi see tööl käimiseks kuigi pikk maa, aga tollal tuli kasutada liinibussi ja pikapeale muutus see üsnagi tüütavaks. Aastakese olin Sandla poes ja seejärel sain müüjaks Lossi poodi, mis asuski Lossi tänaval,” räägib Saaremaa tarbijate ühistu üks staažikamaid müüjaid Maire Kauber.

Lossist läks Maire Tallinna tänaval asuvasse Lemmikusse ja kui avati Tooma kauplus, siis sinna. Tähelepanuväärne on seegi, et sitke saare naine on ainus, kes Tooma poes selle avamisest (1980) siiani seal töötab. 20 aastat oli ta Toomas juhataja asetäitja.

Seega on Tooma kauplus, mis nüüdseks mitu uuenduskuuri läbinud, Mairele neljas pood, kus ta on ka kõige kauem töötanud, koguni 38 aastat.

Vahest tundub uskumatu, aga kaks aastat tagasi jõudis krapsakas ja nooruslik naine, kahe täiskasvanud lapse ema, pensioniikka.

“Loobusin vastutusrikkast asejuhataja ametist, aga kaubandustöötaja rollist ma loobuda pole suutnud. Kaubandus on aastakümnetega palju muutunud. Kogu aeg on vaja midagi juurde õppida, kogemusi omandada. Inimestega suhtlemine mulle meeldib. Küll jõuab ka kodus istuda,” arvab Maire.

Teadagi on müüjate tööpinge alati suur olnud. Mairest sai müüja ajal, mil kaupluste letid ja riiulid olid kaubast üsna hõredad. Nüüdisaja noored ei kujuta ette, et alles mõnikümmend aastat tagasi ei jätkunud poodides ostjatele vorsti ja teisi lihatooteid, võid, kohupiima ning muud täiesti tavalist toidukaupa. Valik oli üsna nigel, praktiliselt olematu.

“Kaubaautot vorsti, viinerite ja sardellidega ootasid ostjad vahel tunde. Kui olime nõutava kauba välja pannud, läks trügimiseks. Mõnigi järjekorras seisja sai naabri käest valusa müksu,” meenutab Maire olnud aegu.

Alkohol talongide eest

Osta sai jaopärast. Kilode kaupa defitsiiti ühele inimesele müüa ei tohtinud. Sageli pahandasid kaubast ilma jäänud inimesed müüjate peale. Aga mida vaesed müüjad teha said?

“Me olime ise samamoodi kurvad. Loomulikult tahtsime, et kõik ostjad tunneksid ostude üle heameelt, aga nõutavat kaupa ei jagunud. Me ei saanud inimestele vastu tulla,” kirjeldab Maire eelmise sajandi seitsmekümnendaid-kaheksakümnendaid aastaid.

“Liha läheb Moskvasse, meile jäävad vaid seasabad, -pead ja seakisa,” rääkisid toidupoodides lihast ilma jäänud nördinud tööinimesed, kel polnud aega tundide kaupa järjekorras seista.

Huvitav oli seegi, et ei jätkunud isegi alkoholi. Üksvahe seati sisse viinatalongid. Alkoholi sai poest vaid siis, kui olid müüjale talongi andnud.

Maire meenutab, et küll oli siis neid mehi ja ka naisi, kes alkoholi nurusid. Oma talongid olid nad viina vastu vahetanud, aga sellest alkoholikogusest neile tihti ei piisanud. Müüjad ei saanud aga kuidagi alkoholilembestele inimestele vastu tulla. Pudelite ja talongide üle peeti täpset arvestust.

Tõsi küll, suurema koguse alkoholi said osta abiellujad, juubelisünnipäevade pidajad, matuste korraldajad. Neil oli aga müüjatele ette näidata täitevkomiteest väljastatud lubatäht.

Vahel nappis poodides isegi kesvamärjukest, kuigi Saaremaa õlletööstus seda tootis. Nõudmine ületas pakkumise. Õllemaiastel meestel oli täpselt teada, millal õlu poodi jõuab. Mehed võtsid aegsasti järjekorda ja tavaliselt tasus pikk ootamine ära. Kes ees, see mees! Eriti õnnelikud olid mehed siis, kui said poest kaasa defitsiitset Saaremaa õlut. Kadaka õlle kohta levis aga ütlemine, et see olevat veestki lahjem.

Pikanäpumehi jagub ikka

Ikka ja alati on saarlaste hulgas ka neid, kes astuvad poeuksest sisse kavatsusega midagi maksmata tasku pista. Maire sõnul on ta pikanäpumeestele järele jooksnud küll.

Harilikult on vargad ülbed. “Kui oled märganud, et inimene on varastanud, ja lähed teda korrale kutsuma, saad sõimata. Oleme helistanud politseisse. Kui korravalvureil on õnnestunud varas kinni võtta ja ära viia, siis on juhtunud ka nii, et mõne tunni pärast on pikanäpumees poes tagasi müüjaid sõimamas,” räägib Maire.

Kooliõpilasedki on näppama õppinud. Vanemad poisid kamandavad vargile nooremaid. Nii staažikad kui ka noored sulid on müüjaile kogu aeg peavalu tekitanud. Aeg on aga edasi läinud. Nüüd on poodides videokaamerad. Müügisaalis toimuvat jälgitakse ekraanilt ja mitte üksnes ei jälgita, vaid ka salvestatakse.

Tihti peavad müüjad olema tööl ka riiklikel pühadel, rääkimata nädalavahetustest. Maire ütleb, et tema pere tegutsebki vastavalt pereema töögraafikule. Tänavu saab Maire jõululaupäeval pere keskel olla. Esimesel pühal on ta taas poes ostjate keskel. Ka vana-aasta viimsel päeval võib staažikat müüjat Tooma poes kaubariiulite vahel askeldamas näha.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 592 korda, sh täna 1)