SUUR MAA, SUURED ASJAD: Rahu maa peal (2)

neeme korv

Neeme Korv

Jõulud olid tänavu vaiksed ja lumised. Usutavasti nautisid ootamatut valgust needki, kellele pühad peale vabade päevade muud ei tähenda, ja needki, kellele põhjamaa talv aastaajana vastukarva. Jõululaupäeval läbi Saaremaa sõites oli näha, kuidas väike miinus võib olla suur pluss. Lumine maaliline mets, siin-seal värvilised tuled maju ja õuesid kaunistamas. Teed olid kenad puhtad, sõitjad tüüned. Auriga keskus oli küll rahvast üsna täis, aga sealgi valitses pühadele kohane olustik ja vaikne tempo. Õhtusest kirikust kõnelemata. Jumalakojas on ikka rahulik.

Need rahuhetked kipuvad praegusajal olema üsna üürikesed. Me leppisime kaasaga kokku, et teeme sotsiaalmeediast priid pühad. Ja üsna priid nad saidki, ent täielikult ei suuda praegusaja inimene end naljalt võrgustikust välja rabeleda. Ikka on keegi, kes end kuskil meelde tuletab ja telefon ronib justkui iseenesest kätte. Piisab, kui mõni pereliige või lähedane on eemal ning juba ta tahabki tähelepanu ja suhtlust. Lapsed tahavad omavahel kingituste rõõmu jagada ja saad sa neid siis keelata. Ja kui ollakse ühe vanavanema juures, siis teise juurde tihtipeale ei jõuta ja siin on moodsa aja suhtlusvahendid ju abiks.

Mõtlen vahel, et võib-olla kulutamegi liiga palju aega ja energiat, et tehnoloogiaga võidelda. Tuleb vidinatega leppida ja koos eksisteerida. Paljudel minu põlvkonnakaaslastel mööduvad pühad põhimõtteliselt autos istudes. Vanemad ja lapsed on mööda Eestit laiali ja nii sõidadki pühad maha, kui tahad igale poole jõuda. Pigem võiks ju siis loovutada natuke aega meediale. Jah, see pole kindlasti päris see, mis füüsiline kohalolek, aga võib-olla isegi parem kui ühest kohast teise tormata. Vanemad inimesed, kes vahest noortele telefonis istumise pärast viltu vaatavad, võiks ju mõnikord mõelda, kui suur tugi on ja millist rõõmu valmistab pikk telefonikõne kaasteelisega.

Inimene peab ennekõike iseendas sisemist rahu otsima, muidu muutub rahutumaks kogu ümbritsev keskkond ning maailm takkapihta. Paavst Franciscus, kes tänavu meeldejäävalt Maarjamaad külastas, ütles oma traditsioonilises läkituses muu hulgas: “Kutsun rahvusvahelist kogukonda tegutsema otsustavalt poliitilise lahenduse nimel, et Süüria rahvas, eriti need, kes olid sunnitud oma maadelt lahkuma ja otsima varjupaika mujal, saaksid tagasi pöörduda, et elada rahus oma riigis.”

Mulle tundub, et peaksime igapäevases rahutuses mõistma, et päris palju sõltub rahu seisukohalt igaühest. Eriti neist, kes on küsinud ja algaval 2019. aastal küsivad jälle meilt, rahvalt, mandaati. Kas kõik need, kes ihaldavad võimu, tunnetavad ka vastutust? Kahjuks mitte. Mulle tundub küll, et liiga sageli valivad poliitikud rahutee otsimise asemel teadlikult konflikti. Kurb, kui erimeelsusi ei osata või ei taheta lahendada teisiti, kui dialoogipartnerile (sõltuvalt poliitilisest kultuurist kas otse või kaude) vastu hambaid andes. Vastast, ka poliitilist, tuleb austada.

Seega, hea lugeja, lõpetan ma tänavuse aasta rahusooviga. Leidkem igaüks endas see sisemine rahu üles. Eks see väljenda mõnevõrra ka siinkirjutaja hetkemeeleolusid. Ilmselt on käesolev Saarte Hääle kirjatükk nähtavas tulevikus viimane, millele kirjutan alla “Postimehe ajakirjanik”, sest 4. jaanuarist ma Postimehes enam ei tööta. On olnud erakordselt huvitav 23 aastat, aga olen kindel, et elul on veelgi põnevat varuks.

Head vana aasta lõppu!

Neeme Korv, Postimehe ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 167 korda, sh täna 1)