Suveöö karudega (5)

Tõnu Talvi

“Ilmselt jäävad paljudele saarlastele tänavust suve meenutama lisaks pikalt põuasele kuumalainele, Kuressaare üleskaevatud keskplatsile ja Ott Tänaku kiiruskatsetele ka Saaremaa kaks karupoega,” kirjutab keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialist Tõnu Talvi.

Kui ühel mööduva aasta südasuviselt palaval ja pimedal ööl telefon helises ja ekraanilt nime lugesin, ei tekkinud kaksipidi mõtteid. Saaremaa päästjate juht Margus Lindmäe ei helista pool tundi pärast südaööd niisama. Olime sellise võimaluse mõned päevad tagasi hoopis omavahel kokku leppinud. Kaks karupoega olid Küdema küla vahel taas inimese vaatevälja ilmunud ning nüüd tuli otsustavalt tegutseda.

Juba aastapäevad olid metsamehed ja meedia jälginud üksiku täiskasvanud karu seiklusi mööda saart, milles enim kaasa­elajaid kogus tema kevadine põdrajaht Tagaverel ja suvine matk Vilsandile. Suure üllatusena liitusid aga juuli eelviimasel nädalal Liiküla grilliõhtuga kaks sellesuvist karupoega. Loomad olid julged ja inimese pakutava toiduga harjunud. Kui järgmisel õhtul jõudsid samad karusellid kilomeetri kaugusel Pahapilli külas maja verandale ja hakkasid taas oma harjumustest ja huvidest söakalt märku andma, sekkusid juba päästjad. Inimese seltsi otsivad karupojad viidi kümmekonna kilomeetri kaugusele, Saaremaa mõistes suurde metsa.

Emotsioone rohkem kui kainet meelt

Samaaegselt oli toimunu kirjeldusi ja salvestusi analüüsides selge, et kaks inimsõbralikku karupoega ei teki saare suvemiljöösse niisama. Edasiste ootamatuste ja õnnetuste vältimiseks tuli kiiresti reageerida. Inimese poolt üleskasvatatud karupojad ei olnud Saaremaa suve sisustajatena mõeldavad.

Sellistel puhkudel on sageli emotsioone, idealistlikke soovitusi ja omakasupüüdlikkust enam kui kainet meelt ja kogemust. Kahe loomalapse saatust kaaludes tuli võimalusel halvimat vältida. Väga erinevad teemaga seotud inimesed keskkonnaametist, keskkonnaagentuurist, päästeametist ja loomaaiast koondasid ja analüüsisid kogunenud teavet ning võimalikke arenguid. Soovitatud kohese loomade hukkamise välistasime. Ka elust vangistuses soovisime neid võimaluse korral eemal hoida. Milline elusolend soovib oma elu puuris veeta? Ning igast armsast ja pehmest mõmmikust saab kunagi võimas ja ohtlik kiskja. Võimalik, et selline areng oli ka karupoegade meie silme alla sattumise põhjus.

Võib tunduda uskumatu, kuid ka elukestva vangistuse organiseerimine karudele on keerukas ja rumal. Loomaaiad on karusid täis, loomatsirkus juba paljudes riikides keelatud ning Eestis on metsloomi võimalik ja mõttekas jälgida pigem vabas looduses ja veebikaamera abil, mitte aga trellide-võrkaia tagant. Seega kujunes parimate suurkiskjate ekspertide nõuannete põhjal plaan karupojad kinni võtta ja teisaldada nad mandrile suurde loodusmassiivi. Andsime endale selgelt aru, et see annaks vaid imepisikese võimaluse neil Eesti suurimatel kiskjatel suureks kasvada ja vabade loomadena looduses oma karuelu elada. Kuid see variant vääris siiski proovimist. Kõik osapooled püüdsid erakordse operatsiooni õnnestumiseks teha oma parima. Osale kavandatust leiti lahendus, osa jäi võimekuse ja aja puudusel tegemata. Sest viie päeva pärast olid nad taas inimese juures.

Poolteist öötundi Küdema külas möödus osapooltele kaaludes ja katsetades, kiiresti ja rahulikult. Väga kannatlikud olid nii teisaldajad kui ka teisaldatavad. Inimene, sealhulgas ka elukutselised päästjad, ei saa selliseks ainulaadseks operatsiooniks eriti valmistuda. Ootamatud olukorrad ja partner ei võimalda rutiinide kujunemist ning kooskõlastamisi. Mõnede katsetuste järel olid asjast ilmselgelt tüdinud karupojad kinnises kastis ja tõsise jõukatsumise läbinud mehed väsinud. Usun, et kõik kohalolnud olid asjade kulgemisega siiski kokkuvõttes rahul. Sõitsime varahommikuses jaheduses esimesele laevale ning juba enne kella kaheksat olid saarele lahti lastud karupojad oma uues avaras kodulaanes mustikate ja pohlade keskel. Hea, et need kaks loomalast järjekordse ning loodetavalt viimase inimese poolt põhjustatud väntsutuse vapralt ja kahjudeta vastu pidasid. Väga oluline, et sellise operatsiooni käigus ükski inimene viga ei saanud.

Metslooma kodu on metsas

Ning mis on kogu loo juures parim – me ei ole nendest kahest noorest karust pärast lahkuminekut midagi olulist ja probleemset kuulnud. Ei ole nad sattunud mõne suvila hoovi või talu õunapuuaeda toitu otsima, neid ei ole nähtud ja loodetavasti ei ole neid ka salakütitud. Võib üha kindlamalt arvata, et praegune taliuinak puhastab nende mälu ja meeled saastast, mida rumal inimene nende lapsepõlve sekkudes on tekitanud.

Süüdlase otsimine ja karistamine on siinjuures teisejärguline. See ei aita kuidagi parandada nende karude edasist elu. Teo tegija, vanalooma ootamatult peletanud või hukanud ja metslooma pojad kaasa võtnud inimene võiks endale edaspidi teadvustada aga lihtsaid tõdesid. Metslooma kodu on metsas. Ootamatu õnnetuse – nagu näiteks hädakaitse või liiklusõnnetus metsloomaga – korral tuleks alati kiiresti teavitada selleks koolitatud ja seatud institutsioone, kes aitavad võimalikult valutult ja kiiresti leida halvas olukorras võimalikult hea lahenduse.

Seda lugu meenutades soovin ennekõike tänada päästeameti Saaremaa juhti ja tema tublisid mehi ning kõiki kohalikke inimesi, kes selles suveöös väga asjalikult tegevad olid. Loodame, et need karud on inimese unustanud ja selline lugu uuel aastal ei kordu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 849 korda, sh täna 1)