VASTUKAJA: Sõjaajaloolisi murekohti meil jagub (1)

“4. jaanuari Saarte Hääles ilmus uudis “Saaremaa militaarpärand muinsuskaitse alla”, milles muinsuskaitseameti avalike suhete nõunik Eve Rand räägib kuuest militaarobjektist, mis Saaremaal kavas kaitse alla võtta. Nende hulgas ka Säärel asuv I ilmasõja aegne 12-tolline rannakaitsepatarei, mille mitmed rajatised jäävad Sõrve militaarmuuseumi territooriumile,” kirjutab Sõrve militaarmuuseumi rajaja Tõnu Veldre.

Eve Rand täpsustas, et militaarpärandi uute objektide kaitse alla võtmise protsessiga ollakse üpris alguses ja kõiki objekte ei pruugita lõpuks siiski kaitse alla võtta. Paraku ei seisa aeg Eesti Vabariigis paigal. Sel kümnendil on Sõrve sääre tipus toimunud tormiline arendustegevus: uuenduskuuri on läbinud endine majakavahimaja, tuletorn on külastajatele avatud, vallal on suured plaanid nn raadiomajakamajaga. Kõik see on muutnud kahe mere vahele jääva kitsa maariba atraktiivseks ka eraisikutele.

Kuna rannikule on kehtestatud 200-meetrine ehituskeeluvöönd, saab hooneid ehitada sellest kaugemale sisemaale. Kahjuks jäävad just sellesse alasse eelpool nimetatud 12-tollise patarei rajatised. Lisaks neljale massiivsele betoonist suurtükialusele kuuluvad kompleksi juhtimiskeskus, laskemoonalaod, elektrijaamade vundamendid ja kaitsekraavid. Kõik need on sisse võetud patarei kavandatavasse kaitsetsooni.

Seega ei ole artiklis toodud Eve Ranna väide, et kaitse alla mittevõtmine ei vähenda huviliste jaoks nende väärtust, päris pädev. “Soovitame kindlasti objektidega tutvuda, ka see on killuke meie ajaloost,” kinnitas Eve Rand artiklis.

Reaalsus on aga see, et eraomanikul on täielik õigus piirata ligipääsu oma maale. Näiteks on patarei kõrval asuv kinnistu, millel asuvad osa kaitsekraave ja II maailmasõja ajast pärinevad 130 mm suurtükkide betoonalused, ümbritsetud traataiaga. Seega on nende objektide külastamine juba praegu võimatu ning kinnistule jäävad hooned on ehitatud suurtüki betoonaluse kõrvale.

Praegu müügis olevale Urva maaüksusele jäävad üks suurtükialus, juhtimispunkt, kaitsekraavid, mis kujutatud 1917. aastast pärit aerofotol, ja elektrijaama alused. Lisaks on krundil veel kaks II maailmasõja mälestuskivi ja kitsarööpmelise raudtee tamm. Analoogiliselt kõrvalkrundiga võidakse sellelegi alale ligipääs aiaga piirata. Samuti vähendab krundile planeeritud hoonestus rajatiste vaadeldavust. Ehitustegevusega võidakse aga kahjustada ajaloolise kompleksi väiksemaid osi.

Ei maksa unustada sedagi, et muinsuskaitse alla mittevõtmise korral on maaomanikul õigus taotleda militaarrajatiste lammutusluba, nagu juhtus artiklis mainitud Ninase 180 mm rannapatarei ühe suurtükiplokiga, mida asuti lammutama, küll ilma vastava loata, vanametalli saamiseks.

Probleemse asukohaga on asustusest eemale jääv Maanteeküla seniitraketibaasi tuumahoidla Granit, mille rüüstamisega alustati juba eelmise sajandi lõpukümnendil ja kuhu pääseb läbi eramaade. Ja nii mitmedki Lõpe–Kaimri tankitõrjeliini betoon-”hambad” on aja jooksul oma algsest asukohast minema liikunud. Neid on kasutatud nii kaldakindlustuseks kui ka teetõketena.

Minule arusaamatul põhjusel on nimekirjast hoopis välja jäänud legendaarne Stebeli 315. rannakaitsepatarei, mis oli 2006. aastal koostatud eksperdihinnangus.

Kui lisada, et Orikülas arendatakse rallirada, on meie väiksel saarel sõjaajaloolisi murekohti palju. Seega soovin ametnikele erku meelt ja kiiret tegutsemistahet uuel aastal, sest varsti võib olla meie militaarpärandi jaoks juba lootusetult hilja.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 438 korda, sh täna 1)