Epp Maria Kokamägi kirg, õnn ja armastus

Foto: TÕNIS KIPPER

Alustuseks tuleb südamest kiita Raegalerii perenaist Lii Pihli – sobilikumat näitust jõulude ja aastavahetuse meeleollu on raske välja mõelda. Kogu see puhtus ja helgus, mis vaatab vaatajale vastu igast Epp Maria Kokamägi tööst, on just see, mida me sel aasta pimedaimal ja sageli ka poriseimal ajal ootame ja salamisi soovime.

“Ma arvan ka, et see näitus “Valgus Maarjamaal” on päris õnnestunud,” on kunstnik nõus. “Minu kuldsed pildid sobivad siia hästi. Aknast paistab suur ilus kuusk ja toas on kuldsed pildid. Jõuluilu ja -rahu võib tulla.”

Näitusel on vaadata kunstniku loominguline teekond alustades kunstiinstituudi õppetöödest (1979) kuni kõige värskema loominguni välja. “Ma mõtlesin, et toon seekord vaatajate ette maalid, mida ma tegelikult suurele publikule pole kunagi näidanud (“Mäng”, “Laanemetsa lapsed”, “Ateljees”). Need on mu kooliaegsed tööd. Ma olen selles maalikunstis sees olnud nelikümmend aastat, see on väike juubelinäitus, siis ma alustangi Kuressaarest seda juubeli pühitsemist.”

Kunstniku seni ainus autoportree, kuhu ta on maalinud oma näo, kõigisse ülejäänud töödesse ka oma hinge.
Foto: TÕNIS KIPPER

Esimese kursuse esimene maaliülesanne – autoportree – laseb juba selgelt aimata suurt kunstnikku. See ongi kunstniku ainus autoportree, mis ta maalinud on. Seni. “Öeldakse küll, et ma maalin nagu iseennast, aga tegelikult see nii ei ole.” Väline väliseks, küllap on kunstnik igasse töösse maalinud sisse oma hinge ja südame, ükskõik milline nägu ka lõuendilt vastu ei vaataks. “Hing on kõigis neis piltides sees. Kõige värskem töö “Valgustajad” on aastast 2018, lõhnab veel värvi järele. Sobib ka siia pimedasse aega, kus me kõik seda valgust ootame. Mulle on meeldinud maalida, see on mu ainus suur kirg ja õnn ja armastus siin elus. Kui endale midagi väga meeldib, siis meeldib teistele ka.”

Vaatamata sellele, et Kokamägi on kunstis katsetanud muudki – ehteid, filmi-, teatri- ja raamatukujundusi –, on ta maalile alati truuks jäänud. Kunstnikutee algul tuli tuntus ennekõike akvarellidega, nüüd võlub Epp-Mariat segatehnika, akrüül. Ka tema maalid mõjuvad akvarellilikult: neis on palju õhku, valgust. “Ma olen püüdnud tuua õlimaali seda akvarelli kergust. Arvatakse, et õlimaal on raske, pastoosne, aga tänapäeva tehnikad võimaldavad isegi õlivärve veega segada, see annab kunstnikule vabaduse – ma ei ole pidanud oma käekirja muutma. Minu jaoks ei ole vahet, kas maalin vesivärvide või õlivärvidega. Minu põhimõte on, et see, mis lõuendile tuleb, oleks inimestele jõudu andev. Et see oleks nagu väike vitamiin meie hingele.”

Kuressaare näitus jääb vaadata 8. veebruarini. Kes tahab saada Epp-Maria Kokamägi loomingust põhjalikumat ülevaadet, peab ära ootama maikuu, mil Haapsalus avab uksed tema eelmisel aastal kümneaastaseks saanud galerii.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 304 korda, sh täna 1)