Muutunud on multifilmid, muutunud on ka nende sisu (2)

Kui juba pool sajandit tagasi oli kooli- ja lasteaia­laste üheks peamiseks meelelahutuseks multifilmide vaatamine, siis tänapäeva mitmekülgse valiku juures pole eelistused palju muutunud.

MIDA VAADATA? Loore Mai ja Loviise Mai valivad DVD-lt välja uut multifilmi.
MAANUS MASING

Ainult et kui varem tuli filmivalik peamiselt idast ning neid sai näha kinos või televiisoris, siis täna on filmid läänest ja vaatamiseks on lisandunud nutivahendid.

Tänased vanaisad ja vanaemad mäletavad, kui Kingissepa linna lasteaiamudilased reedel ühiselt rivvi võeti ja kinos Oktoober kell 16 algavale seansile viidi. Multifilmid kinos oli suursündmus ja oma lemmikuid oldi valmis vaatama kasvõi mitu korda järjest. Pühapäeva hommikul oli võimalus veel kord samale seansile minna.

Kangelasi, kellele kaasa elada, jagus. Peamiselt Sojuzmultfilmi toodangust meeldisid paljudele filmid “Krokodill Gena”, “Onu Stjopa militsionäär”, “Winny Puhh”, “Prostokvašino lood”, kus olid tegelased Onu Fjodor, Šarik, kass Matroskin ja postiljon Petškin, või siis “Muinasjutt tsaar Saltaanist”. Eesti filmidest olid tuntumad “Operaator Kõps seeneriigis”, “Jussikese seitse sõpra”, “Ott Kosmoses” ja “Klaabu”.

Ja loomulikult kultuslik “Oota sa!”, kus jänese ja hundi vastasseisus kippus väiksem alati peale jääma. Seda filmi vaatasid ka täiskasvanud ja üldise hinnangu põhjal üle selle filmi toona suurt midagi ei olnudki.

Paraku näidati “Oota sa!” sarja televiisoris väga harva ja enamasti koolivaheajal ning kui film juhtus ekraanil olema, siis ei mänginud sel ajal õues keegi, isegi kui filmi oldi juba kümme korda nähtud ja kõik toimuv oli peas. Muidugi oli neid, kelle lemmik oli jänes, aga paljud pooldasid hunti, sest tollel läks alati kehvasti.

Üldiselt olid multikad ikka vägivallavabad

Kui “Oota sa!” välja jätta, siis olid vene multikad üldiselt vägivallavabad ja tihti õpetlikud. Enamasti aitasid tugevamad nõrgemaid ning nii nokkisid kanad kitsekese mure ära või päästeti ühiselt huntide käest äikesega puu alla kinnijäänud põder. Ühes võis alati kindel olla – kuri ja paha tegelane sai kindlasti oma karistuse.

Siis oli veel aeg, kui televiisoris oli võimatu mitte näha saadete vahele vahepaladena näidatud tšehhi multifilmi mustast ja valgest koerast. Need kaks karvast tegelast võtsid igasugu asju ette, kuid alati oli nende plaane ja toimetamisi segamas must vares, kes lõppkokkuvõttes siiski oma palga kätte sai, ja õiglus võidutses.

Valgest ja mustast koerast said omamoodi kultuslikud tegelased ja nii laste kui ka täiskasvanute lemmikud. Neid tegelasi oodati ja neist räägiti. Kuue-seitsmeminutilised filmid olid samas õpetlikud ja oma tarkuseivaga.

1980. aastast Eesti animafilmi köögipoolega seotud ja viimastel aastatel Lotte-filmide kaadripaigutuste kunstnikuna tegutsev Valter Uusberg on vanaisana koos lastelastega nende tungival soovil vaadanud hulga tänapäeva kommertsanimaid ja leiab, et praegune multifilmide liigiline kaart on tegelikult väga rikkalik.

“Nõukaajal olid multikad lastele suunatud hoolitsetud vormiga, kus lugu, visuaal, muusika, tegelaste liikumine ja näitlejate tekst olid kindlakujulised filmitooted,” selgitab ta. “Vahel slaavilikult liiga sentimentaalsed ja värvikirevad, mis meie maitsele võib-olla alati ei vastanud ning olid tüüpidelt ja taustadelt ehk liiga ühetaolised. Samas, viimane on ju tunnuslik ka tänasele suurtööstuslikule kommertsanimale,” räägib Uusberg.

Ta lisab, et tegelikult on peamine, mida me nõukogudeaegsetest multifilmidest tänastega võrreldes taga igatseme, neis peituv emotsionaalne laetus, mille abil väike vaataja nappide vahenditega kaastundelainele juhiti.

“Ja oli kollektiivne rumalus seda kõike ideoloogiliste manipulatsioonidega seostada. Mullegi meenub, kuidas mu psühholoogiadoktorist poeg põnnina ühe multika lõpus kord kaastundest nuuksuma hakkas,” märgib ta.

Valter Uusbergi sõnul on tänapäeval eesti lasteanimatsiooni lipulaevaks Lotte-filmid. Nende autorid Janno Põldma ja Heiki Ernits on järjekindlalt deklareerinud, et teevad vägivallatut animatsiooni. See sunnib leiutama, millega pinget, närvikõdi ja lõbu pakkuvat tagumist ning tagaajamist asendada.

“Selle asemel on Lotte “isadel” õnnestunud esile manada kogukonnana laienev galerii tegelasi, igaühel värvikas olemus, tegevusloogika ja suhete iseloom. Nad on sedavõrd elulised ja huvitavad, et ka põgus kohtumine paneb nende käekäigule kaasa elama,” räägib Uusberg.

Muutusid ajad, muutusid filmid

80-ndate lõpus ilmusid kodudesse videomakid ja videokassetid ning muutus ka multifilmide valik. Populaarseks said multifilmid pingviinipoeg Lolost, Ninja- kilpkonnadest, Tomist ja Jerryst, Miki-Hiirest, mootorratturhiirtest, Käsna Kallest ning Naksitrallidest ja Ramsese vempudest.

Ei läinud kaua aega, kui televiisorisse ilmusid kanalid Cartoon Network, Kidzone TV ja Nickelodeon. Tulid filmid uute kangelastega, muutusid sisu ja teemad. Kui enne olid multifilmid enamasti kümne minuti pikkused, siis nüüd juba mängufilmidega sarnaselt pooleteisttunnised.

Lavastaja, esseist, kommunikatsiooniekspert ja mitme filmi režissöör Ilmar Raag räägib, et esimene põhjus, miks multifilmide pikkus tänapäeval varasemast erineb, tuleneb kasutusformaadist. “Tänaste multikate pikkuse määrab ära meedium,” selgitab ta. “Kui televisioonis on valdavalt pooletunnised ajaaknad, siis lühemaid multikaid ka väga ei tehta. Teisalt nõuavad kinod pooleteisetunniseid filme ja järelikult on see täispika multifilmi formaat. Teine põhjus on see, et kõik võitlevad vaataja tähelepanu pärast ja seetõttu ei löö läbi sellised filmid, millel puudub nn mass. Seetõttu on kõik lühemad multikad alati osa mingist seeriast. Kui sulle üks episood meeldis, siis ootad juba järgmist.”

Raag lisab, et üksikult jutustatud lood jäävad Youtube’i maailmas kaotajaks ja telekanalite ostujuhid üldjuhul neid üksikuid filme enam ei osta, sest neil on vaja eetrit täita. “See on ülemaailmne tööstuse formateerimine,” märgib ta.

Maailmas ja ka Eestis on osutunud üliedukaks “Lõvikuningas”, “Jääaeg”, “Lumekuninganna ja igavene talv”, “Lelulugu”, “Shrek”, “Metsikud lained” ja “Kalapoeg Nemo“. Multifilmide tegemisest on saanud eraldi tööstus, mis toob tegijatele sisse sadu miljoneid dollareid ning juba populaarseks saanud filmidele toodetakse üha uusi järjeseeriaid.

Samas muutub ka multifilmide tootmine aina kasumlikumaks. Filmitootjale ei too enam raha sisse mitte film, vaid litsentsimüük mänguasjade, riiete, raamatute tootjatele ning koos filmiga käivitub terve tööstus.

Nii tõusis Disney “Lumekuninganna ja igavene talv” kõigi aegade kõige tulusamaks animafilmiks, tuues filmitegijatele sisse 1,072 miljardit USA dollarit. Maagilise piiri ületas ka “Lelulugu 3” 1,063 miljardi dollariga.

Sisu vägivaldsemaks, rohkem reklaami

Paljud vanemad annavad lastele nutitelefoni või arvuti, et nad saaksid Youtube’is vabalt surfata, tihti kontrollimata, mida nende võsukesed siis vaatavad. Mida rohkem on multifilmid kandunud telesse ja internetti, seda vägivaldsemaks on need aga muutunud.

Juba hommikul tervitavad lapsi teleekraanilt igasugu jubedad tuldpurskavad ja kõike hävitavad monstrumid. Tapmised ja vägivald on saanud normaalsuseks. Paraku on laps varases eas kõige rohkem mõjutatav ja võib televiisoris nähtud ebareaalseid olukordi tõe pähe võtta.

“Teatav konfliktsus ja tegelaste vastandamine kuulub filmilugude juurde,” leiab Valter Uusberg. “Meelelahutuslik vägivallaga liialdamine oli nõukaaja animas siiski kontrolli all, kuigi erandeid oli. Venelaste “Oota sa!” on sama tobe kui ameeriklaste “Tom ja Jerry“. Kui venelaste tegelasi saadab mingisugunegi kollektiivne hinnang – toetus jänesele ja laitus hundile –, siis ameeriklaste omade vahel käib lihtviisiline olelusvõitluslik andmine.”

Samas kasutatakse osavalt ja kohati isegi halastamatult ära laste mõjutatavus läbi reklaamide. Tihti on multifilmid tehtud ainult mänguasjade müügiks. Just enne jõule tuleb välja väga palju lastefilme, mis on küllastunud reklaamist.

Neis on ohtralt tegelasi, kes on müügil ka poes, ja kui laps on neid palju näinud, siis soovib ta kindlasti ka endale säärast lelu. Hind on aga üldiselt soolane – minimaalselt mitukümmend eurot. Kõike ära keelata ei ole muidugi ka vaja, tuleb lihtsalt teha mõistlik valik, mida on vaja ja mida mitte.

Tänapäeval saavad lastest tarbijad juba varakult, neid saab reklaamiga mõjutada valima ja ostma kaupu sageli ilusa pakendi järgi ning seepärast on nad turustajatele ahvatlev sihtrühm. 2011. aastal valmis tarbijakaitseametil esimene väikestele tarbijatele suunatud õpetliku sisuga DVD “Jänku-Juss õpib targalt tarbima”, kus antakse nõu, millele ostmisel tähelepanu pöörata. DVD annab teada, mis tähendus on märkidel riietel ja toidukaupadel, samuti seda, kuidas mõjutavad meid reklaamid ja muud vajalikku.

Kokkuvõttes võib öelda, et statistika järgi veedab keskmine kaheksa-aastane laps tänapäeval kaheksa tundi päevas erinevaid meediakanaleid vaadates. Televisioon, arvutid, videomängud, DVD-d ja muu elektrooniline meedia on saanud osaks laste igapäevaelust, mõjutades nende arengut ja kujundades käitumismalle.

Meedias nähtu kujundab nende trendid ja hoiakud ning paneb paika iidolid. Seepärast peaksid lapsevanemad vaatama telesaateid ja lastefilme koos lastega, et omada ülevaadet, kui palju ja mida lapsed vaatavad. Peres peaks olema seatud kindlad reeglid, mis sätestavad internetikasutust ja näiteks telefoni kasutamist.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 423 korda, sh täna 1)