SUUR MAA, SUURED ASJAD: Elagu skandaalid!?

Neeme Korv

“Seisan üksi mere ääres / jalas kollased sandaalid / valged? merevahust sääred / hüüan: Elagu skandaalid”. Albert Trapeež kirjutas, Propeller laulis. See oli aastakümneid tagasi, õitsva sotsialismi ja tsensuuri viljastavates tingimustes.

Oli aeg, mil “sõnal oli väge ja väärtust, mida sõnal ei ole kunagi vabas ühiskonnas – seal, kus kõik on lubatud”, nagu kirjutas literaat Enn Soosaar (1937–2010) oma essees “Nuripidine aastasada” (2008).

See ei tähenda muidugi, et Enn, vaba inimene, nagu Ülo Tuulik on tabavalt öelnud, oleks igatsenud neisse aegadesse tagasi. Ei. Küll aga andis ta märku, et sõna võib suletud oludes olla võimas relv. Ma ei tsiteerinud Soosaart Saaremaa ühisgümnaasiumi 100. aastapäeva hariduskonverentsil tagamõtteta. Nimelt on mul tunne, et ajad, mil sõna saab ülimaks, võivad tagasi tulla. Kui nad juba ei ole tagasi, paradoksaalsel moel kesk suurimat vabadust, mida eestlane on eales nautida saanud.

Keegi, vist hea saare juurtega kolleeg rahvusringhäälingust Lauri Varik, kirjutas sotsiaalmeedias Ameerika linateose pealkirja parafraseerides “kuuest reklaamtahvlist linna keskel”, viidates irooniliselt viimasel nädalal aset leidnud valimiskampaania “tippsündmusele”. Ehk siis Eesti 200 provokatsioonilisele välireklaamile, millega viidati jätkuvale segregatsioonile eesti- ja venekeelse elanikkonna seas. Tähelepanu sai tulnukpartei kätte, aga millise hinnaga? Any publicity is good publicity – iga reklaam on hea reklaam, öeldakse valgekraeliste reklaami-, PR- ja turundushaide seas endiselt sageli, ehkki kõnealune lööklause kuulub selles maailmas pigem anakronismide hulka. Ületa piire või vähemasti käi piire pidi, vastasel korral pole sa tegija!

Eesmärk pühitses abinõu. Ma ei ole jurist, aga kuri kahtlus on, et antud juhul valiti piiriks seaduserikkumine – vähemasti tundub mulle nii reklaamiseadust lugedes. Probleem on ju tõsine, me aitame avalikkusel silmi avada, ütlevad ettevõtmise korraldajad. Seda keegi ei eitagi. Ent kas me tõepoolest peame praegusajal näkku karjuma või isegi näkku lööma selleks, et vägivallateemat tõstatada?

Kas me siis nüüd räägime või hakkame rääkima lõimimisest? Ei. Me räägime sellest, kas provokatiivsetel võtetel on mõtet, sellest, mis juhtub me poliitilise kultuuriga. Me räägime sellest, kes juhtunust peaasjalikult profiiti lõikas. Algatajad vaevalt, kõige tõenäolisemalt lõikasid nad hoopis näppu. Uued tulijad üritavad poliitikasse kaasata uusi inimesi – kas sellised vanad piiripealsed võtted on need, mis kandideerima meelitavad? Kahtlen sügavalt.

Peamise kasu võtavad plakatiskandaalist seega välja vanad jõud. Või ka senisest suuremat toetust jahtivad populistid, kes uuele erakonnale minevatest häältest niisamuti matti võtta tahavad.

Valimiskampaania pole seni sisulist arutelu peaaegu üldse pakkunud. Peamiselt püütaksegi tähelepanu. Enne plakatikismat olid esil lubadused, mida suuresti võis iseloomustada sõnaga “hullumeelne”. Pluss igavad, “kõigile kõike” lubavad plakatid. Ootame huviga, ehk koorub debattides ikka midagi tõsist ka välja.

Suuremale osale inimestest ulmekirjandus ja -filmid peale ei lähe. Valimiskasti ees võib tõeliselt raskeks minna, kui asi sellisel tasemel edasi läheb.

Neeme Korv
ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 328 korda, sh täna 1)