Minu mitu mina (2)

Erki Aavik

“Mul on halvad lugemisharjumused,” kirjutab majandus- ja muusikaharidusega saarlane Erki Aavik. “Loen igal võimalikul – ja vist ka võimatul – hetkel raamatuid, 4-aastasest alates. Ei mõjunud mulle ema-vanaema noomimine, ei õpetajate karistused. See on vist ainuke sõltuvus minu elus.”

Pandi pahaks lugemist söögilauas (muidugi on see halb komme!), kuigi tegin (ja teen) seda vaid üksinda süües; pandi pahaks, et üldainete tundides jäin sageli vahele vanaaegse koolipingi klapi varjus põlvedele pandud raamatu lugemisega… Iseäranis manitseti silmade rikkumise ohu tõttu hämaras lugemise korral, kuigi uuema aja silmatohtrid arvavad, et ega see silmi püsivalt riku, väsitab ainult. Iseäranis suur kvaliteedimuutus toimus minu elus, kui kuue-seitsmeaastaselt, muusikaõpingute teisel-kolmandal aastal, avastasin, et nii viiulit kui ka klaverit harjutades saab ju puldi pealt samal ajal raamatut lugeda – heliredelid ja pähekulunud neli-viiskümmend etüüdi olid ju mõeldud eelkõige sõrmeosavuse, motoorika treenimiseks…

Millega tegeleb meie aju?

Mida teeb aju sel ajal, kui peaksid keskenduma mõnele lihtsamale tegevusele, mis ei nõua täit tähelepanu ning igavuse leevendamiseks püüad samal ajal raamatut lugeda või telekat vaadata? Selle viimase kohta ei tea ma midagi öelda, sest mul ei ole juba palju aastaid sellist aparaati, mille kohta Pierre Bourdieu ütles, et televiisor on aparaat, kust need, kellel ei ole midagi teha, vaatavad neid, kes ei oska midagi teha… Ma arvan, et leiate selle kohta lähemat seletust Bourdieu ka eesti keeles 1999. aastal ilmunud raamatust “Televisioonist”.

Kui nobedad näpud koovad ja silmad samal ajal ekraani vaatavad, siis mida ikkagi teeb aju? Ilma ajutegevuseta ei kooks sõrmed ühtegi silma, järelikult tegeleb aju kudumisega. Kas siis teleka vaatamiseks pole aju vaja kaasata? Nooh, ikka vast natuke on. Küllap saab meie aju hakkama mitme asjaga korraga, vähemalt osa ajudest. Aga kuidas toimub selle potentsiaali jagamine? Kas näiteks valimistel hääle andmine nõuab keskendumist, täit tähelepanu?

2013. aastal ilmus eestikeelne tõlge nobelist Daniel Kahnemani märkimisväärselt huvitavast raamatust “Kiire ja aeglane mõtlemine”. Kahnemani elutöö meelevaldseks lihtsustamiseks võtan appi veel ühe raamatu – Anthony Warneri “Tige kokk” (e k 2018). Selles igasugust toidualast jama ja eba- ehk pahateadust väljanaervas teoses kasutab autor Kristiina Raudsepa tõlkes mõisteid “kogev mina” ja “mäletav mina”. Esimene on kiire ja teeb igapäevaseid otsuseid nii, et me seda sageli ei märka ega teadvusta: tajume pidevalt igasuguseid asju enda ümber, sooja-külma, vihmasadu, praamile sõidu foorituld… Mäletav mina valib sellest üht-teist välja ja talletab ning selle tulemusena on meil mälestused ja kogemused ning neid kasutades oleme harjunud mõtlema, et me “mõtleme”.

Kui näen valimistepäeval viiendat korda riigikokku kandideerivat tegelast vastu vaatamas, siis sekkub mäletav mina ja ütleb kogevale minale, et oot-oot, selle reha otsa oleme me ju juba mitu korda astunud. Mäletav mina tuletab kogevale minale meelde, mis viimase nelja ja kaheksa aasta jooksul on juhtunud ja eriti seda, mida kõike ei ole toimunud. Mäletav mina võtab kogevalt minalt juhtimise üle ja ei tee oma järgmist juhti valides automaatset otsust.

Mäletav mina ja kogev mina

Raamatut lugedes kujutan ma seda endale niimoodi ette, loodan, unistan. Linna peal käies-sõites ununeb see kergesti.

Kuidas küll teha nii, et elukorraldust mõjutavaid otsuseid tehes keskenduksin vastavalt kas kudumisele või filmile? Kas pillimängule või raamatulugemisele? Ehk – keskenduksin tähtsamale!

Kuidas küll teha nii, et mitmeks aastaks oma asjade ajamise kellegi hoolde usaldamisel teeks valiku mäletav mina ja mitte kogev mina, kes kiirustades usub või võib uskuda vanade parteilaste ilmvõimatuid lubadusi?!

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 717 korda, sh täna 1)