KÕNE IFFILE: Hooldaja töö nõuab kutsumust ja motivatsiooni (6)

Olen käinud hooldekodudes esinemas oi-oi kui palju kordi. Minu jaoks on need ühed keerulisemad esinemised, sellised, kus eriti ei plaksutata. Pigem loed sealsete elanike reaktsiooni välja nende silmadest. Hooldekodus on ju igas seisundis inimesi. On neid, kes enam ei liigu, kes ei räägi, kes ei saa enam arugi, mis ta ümber toimub. Kui oled noor, võib selline pilt tunduda päris ehmatav: kas see elu lõpp peabki selline olema? Ent ka selliste asjadega harjub.

Kuna mu kallis ämm, kes möödunud aastal lahkus, oli oma viimased kuud hooldekodus, siis nägin sealset elu natuke lähemalt kui vaid esinedes.

On selge see, et suure patsientide hulgaga hooldekodus on hooldajatel ja sanitaridel mõõtmatult raskem hoida igal patsiendil silma peal või kuulata tema muresid. Töötajatel pole nende ärakuulamiseks paraku aega. Küll aga on seda väiksemates hooldekodudes.

See, missugune on elu hooldekodus, oleneb eeskätt seal töötavatest inimestest. Toon sellise võrdluse: kui on hea kokk, võivad köögis tingimused olla millised tahes – toit on ikka hea. Kui aga kokast endast ei ole asja, siis on see toit ka kõige uhkemale köögisisustusele vaatamata ikka kehv.

Mõnedele hooldajatele on vanade inimeste eest hoolitsemine kutsumus – nad teevad oma tööd, säde silmis. Annavad endast kõik, et eakate eluõhtu oleks ilus ja rahulik. Teised teevad seda tööd aga täiesti kiretult, üksnes raha pärast. Mis sellest, et töö eest makstakse vähe – kui raha on ikka hädasti tarvis, võetakse vastu ka sobimatu töö. Nii satub hooldekodude personali hulka paraku ka empaatiavõimeta inimesi.

Hooldajate palgad Eestis on tõesti nigelad. Kuigi hooldaja töö on kuratlikult raske ja nõuab pühendumist, ei väärtusta meie süsteem selle töö tegijaid. Need aga, kes töötavad hooldekodudes – ja mitte ainult seal, vaid ka näiteks haiglates ja lastekodudes –, peaksid saama väga korralikku palka, mis motiveerib olema oma ülesannete kõrgusel. Siis oleks selle töö tulemused paremad. Praegu vaatab suur osa hea suhtlemisoskuse ja empaatiavõimega inimesi hooldaja väikest palganumbrit ja valib mõne muu töö, mille eest saab rohkem raha. Valus on lugeda ajalehest, kuidas mingi tühja-tähja peale kulutatakse meeletult palju raha selle asemel, et anda see raha mõnele vanadekodule või koolile.

Saan hästi aru vanainimeste vastumeelsusest hooldekodusse kolida. Kui oled elanud suure osa oma elust ühes kohas, oma ümbruse ja oma asjadega harjunud, on sealt väga raske lahkuda. Olen käinud Austraalias ja Kanadas vanadekodudes, kus elavad eakad eestlased ning kus raha on rohkem ja tingimused paremad kui meie hooldekodudes. Seal näidati meile mitut korterit, mis on sisustatud selle elaniku oma kodust toodud asjadega. Seal olid tema raamatud, pildid, mõni mööblitükk – et tal oleks kodune tunne. Meie hooldekodudes on tingimused enamasti palju askeetlikumad ja sageli peab sealse elaniku kogu maine vara mahtuma vaid ühte pisikesse öökappi.

Küllap sooviks enamik meist surra väärikalt: vanadusse, mitte aga mõne haiguse tagajärjel. Ja nii, et surm saabub omas voodis ja une pealt. Sellel aga, kes meie elu üle otsustab, võib paraku olla hoopis midagi muud mõttes. Nii võibki hooldekodusse minek olla paratamatus – kui eakas inimene elab üksi ega saa enam ise hakkama või kui ta lapsed ei suuda ega oska teda ööpäevaringselt hooldada. Hooldekodus on tal vähemalt pilk peal.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 599 korda, sh täna 1)