Ohtlik haudmemädanik varitseb ka Saaremaa mesilasi

PAANIKAKS POLE PÕHJUST: Aimar Lauge sõnul on tõenäosus taudi puhkemiseks väga väike kuid selle ärahoidmiseks tuleb samme astuda ka riigil.
MAANUS MASING / ARHIIV

Veterinaar- ja toiduameti poolt 2018. aastal läbiviidud Ameerika haudmemädaniku seire käigus osutus AHM-eoste suhtes positiivseks 180 proovi.

Positiivseid proove leiti ka Saaremaa mesilasperedest.

Kuivõrd Ameerika haudmemädanik on väga nakkusohtlik ja mesilasperede jaoks äärmiselt fataalsete tagajärgedega haudmehaigus, peavad Eesti mesinduse koostöökogu ja Eesti mesinike liit olukorda väga alarmeerivaks ja murettekitavaks. Mesinike hinnangul tooks taudipuhang kaasa probleeme kogu riigile, sest tolmeldusteenuse säilimine meemesilaste abil on olulisel kohal meie toidujulgeoleku tagamisel. Kas või kui tõsine olukord ikkagi on, räägib Saare maakonna mesinduse eesvedaja Aimar Lauge.

Millist ohtu kujutab AHM endast Saaremaa mesinikele ja kas VTA seire tulemused on mesinikele ootamatud?
Ameerika haudmemädanik (AHM) on olnud Eestis ja ka Saaremaal kogu aeg. Olukord ei ole läinud vahepeal halvemaks ega ka paremaks. Lihtsalt vahepeal nihkus kogu tähelepanu varroatoosi (mesilase parasiit) peale, kuna see hävitab pered kiiremini. Tore, et ka teised haigused on nüüd sihikule võetud.

Ma ütleks, et AHM-i seire tulemused on ootuspärased ja mind küll ei üllatanud. Pigem üllatas see, et 2017. aastal ei leitud ühtegi eost, aga ilmselt pandi uurimismeetodiga mööda. Ma pean isegi positiivseks, et sellised tulemused avaldati, see paneb mesinikke tõsiselt võtma mesilasperede eest hoolitsemist ja hügieeni mesilasperedega töötamisel. Näiteks on täiesti vastuvõetamatu, kui mesinik jätab hukkunud mesilasperede tarud suvi läbi koristamata või paneb sügisel peale meevõttu vurritatud mee raamid õue mesilastele n-ö lakkuda. See on täiesti vastutustundetu tegevus ja niiviisi ei panda ohtu mitte ainult enda mesilasperesid, vaid ka naabrite omi. Mesilased lendavad vaevata kolme kilomeetri kaugusele. Kuna AHM-i peiteaeg võib olla kolm aastat, siis võib niiviisi teadmatult aastaid haigust levitada.

Mida teha, et ei puhkeks taud, ja mida tooks taudi puhkemine kaasa näiteks Saaremaa mesinikele?
Pean kõigepealt selgitama, mida tähendab see, et peredest leiti AHM-eoseid. Eosed ei tähenda veel, et mesilaspere oleks haige, vaid seal on eosed, millel on potentsiaalne võimalus haiguseks areneda, aga enamasti ei arene. Sama on meil inimestel, arstide sõnul on meil kõigil organismis sees lihasööja bakter, aga et haigus areneks, selleks on ikka palju “õnne” vaja.

Kahjuks need uuringud ei ütle, kui palju neid eoseid on ja mis hulga juures nad ohtlikuks muutuvad. Näiteks oleks mesinikul hea, kui ta saab teada, et tal on AHM-i eosed peres ja kui ta järgmine aasta jälle proovi võtab, et kas eoste arv on tõusnud või vähenenud. Teisisõnu, kas ta tegevus haiguse ärahoidmiseks on läinud plaanipäraselt või mitte. Kui mesinik on kõik tarud ilusti ära desinfitseerinud ja raamid sulatanud ning uute vastu vahetanud ning eoste arv näitab endiselt tõusu, siis võib kahtlustada välist reostusallikat. Näiteks kuskil tühjalt seisvat mesitaru, kus mesilaspere on AHM-i surnud ja nüüd see nakatab ümbruskonda. Muide, on leitud, et AHM-i eosed võivad olla eluvõimelised ka pärast 30 aastat.

Kui meil Saaremaal puhkeks AHM-i taud, siis see kindlasti mõjutab mesinikke majanduslikult negatiivselt. Viimastel aastatel on mesilasperede arvukus olnud Saaremaal tõusuteel ning mida rohkem on mesilasperesid ja mida tihedamalt, seda kergemad on tekkima igasugu haiguspuhangud. Näiteks ei tohi haiguspiirkonnast mesilasperesid välja müüa ega mesilasemasid. Saaremaal tegelevad paljud mesilasperede ja mesilasemade müügiga, mina kaasa arvatud. Samuti ei anna haiged mesilaspered meesaaki ja need tuleb uuendada. Tarud, mida ei saa desinfitseerida (lamavtarud), tuleb põletada. Nii nagu iga haigusega, on seda kergem ära hoida kui ravida. Panen veel kord mesinikele südamele, et tarud tuleb igal aastal desinfitseerida ning väljavõetud haudme all olnud kärjed sulatada ja raamid desinfitseerida. Samuti ärge jätke tühje tarusid vedelema, nii et mesilased nendele ligi pääseksid. Oleks ju ennekuulmatu, kui keegi jätaks oma lõpnud looma kuhugi karjamaale vedelema, ärme siis me mesinikud ka seda tee.

Mesindussektori esindajad peavad oluliseks töötada esimesel võimalusel välja riiklik AHM-i tõrje eeskiri. Kuidas see eeskiri ühe Saaremaa mesiniku elu lihtsamaks muudaks?
Esiteks mesinik teab, mida teha. Praegu mesinik teab (peaks teadma), et AHM-i avastamise korral tuleb sellest teatada maakonna veterinaarkeskusele. Siiani on asi sellega piirdunudki. Loodame, et edaspidi toimub ka ravi ja järelevalve, kuni haiguskolde likvideerimiseni, et see ei ohustaks naabermesinikke. Hetkel on veterinaarsüsteemi abi jäänud raha taha, loodame, et riik eraldab nüüd ka raha mesilashaigustega võitlemiseks. Mesilaspere toetus juba tuleb see aasta, tore, kui ka haiguste vastu võitlemiseks raha eraldataks.

Kas AHM võib endast mingilgi määral kujutada ohtu meetarbija tervisele?
Ei kujuta ohtu. Inimene ja mesilane on väga erineva ehitusega, samuti on ka meie haigustekitajad ja parasiidid erinevad. Mett võib julgelt edasi süüa.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 231 korda, sh täna 1)