VIKI MIHKLI – KODU AASTAST 1834

Üle 12 aasta on Mihkli talumuuseumi perenaiseametit pidanud Tiina Ojala.
MAANUS MASING

Selle aastanumbri üle võib kahtlemata polemiseerida – piisavalt kauge aeg ju. Kindlasti elati siinkandis juba varemgi. Vanim säilinud hoonetestki kuulub väliste tunnuste järgi juba 18. ja 19. sajandi vahetusse. 1934 on valminud uue ehitusringi esimene maja, rehemajast eraldi olev elumaja.

Kui uskuda Saaremaa muuseumi allikaid, siis esimesed kirjalikud teated siin elanud inimestest pärinevad juba XVIII sajandi esimesest veerandist.

Mihkli talumuuseumi õu . Foto: E. Raun, 1986

1711. aastal laulatati Wicki Peeter Reedaga ja see abielu panigi aluse talu elanike kaheksapõlvelisele sugupuule.

Talu viimane peremees Jakob Eduard Reht vestleb Saaremaa koduloomuuseumi direktori Timoteus Linnaga.
Foto: S. Migdal, 1968

Mihkli talumuuseumi perenaine, teadur Tiina Ojala võtab Oma Kodu vastu ühel kargel talvisel päeval, kui vähemasti Lääne-Saaremaad katab esimene õhuke lumevaip ja muuseumikompleks särab päikesekiirtes kui jõulupostkaart. Mihkli kohta kõlbaks öelda ka majamuuseum või kodumuuseum, sest kõik see siin ongi ju ühe majapidamise, ühe talupere kodu.

Mihkli kui muuseumi sünnikuupäev on 5. veebruar ja järgmisel aastal saame tähistada kuuekümnendat juubelit. Muuseumi sünnile eelnesid pikad läbirääkimised, et mis ja kuidas. “Kogu selle suure asja eellugu viib meid tagasi esimese Eesti Vabariigi aega, 1930-ndatesse,” räägib Ojala. “Jakob (Mihkli talu viimane omanik Jakob Reht, 1886–1969. T. K.) oli siis noor mees. Tema isa juures oli siin mitmel korral käinud Gustav Ränk (saarlasest etnoloog ja Tartu ülikooli esimene etnograafiaprofessor – T. K.), kes oli ikka rääkinud umbes nii, et sul siin nii vägev talukompleks. Siia peaks tegema vabaõhumuuseumi või muinsuskaitseala, nagu sel ajal nimetati. “Aga kuhu ma siis ise lähen?” küsinud isa. “No ise võid sa ikka siin sees elada,” vastanud Ränk. Aga siis tuli sõda peale ja siis kolhoosid… Kõik olud muutusid. Selleks ajaks olid Jakobi pojad Peeter ja Julius surnud ja kui muuseumil oli jätkuvalt huvi siinsete väärtuste vastu, oli Jakob sellega nõus. Ainult ühes oli ta kategooriline olnud: Mihkli talust midagi välja ei viida! Talus kehtis ammune põhimõte: asi, mis leiba ei nõua, tuleb säilitada. Ilmselt ta siis ise välja pakkuski, et miks viia siit asju muuseumisse, kui võib muuseumi ju siia teha. Selleks ajendasid teda ilmselt oma noorpõlve mälestused isa ja Ränga vestlustest. Viimasest peremehest sai kohapeal esimene muuseumi töötaja.” Ojala märgib veel, et Jakobi abikaasale ei olevat see muuseumi-idee mitte sugugi meeldinud…

Kevad 2015. Mihklil on ilus aastaaegadest sõltumata.

Omajagu õnne on sellel paigal olnud, sest ka kõigi viimaste sõdade suuremad lahingud on siitkandist eemale jäänud ja talu puutumata jätnud. Ka ei suuda Tiina meenutada hetki, kus keegi oleks tahtnud Mihklit kinni panna või ära koondada. “Seda pole tõesti tahetud, aga seda juttu, et mis teil siin teha on, siin ju ilus nagunii, kuuleb ikka ja jälle.”

Muuseumi sünnihetkel kuulus kompleksi üheksa hoonet, tänaseni on säilinud seitse.

Lumises vaikuses magav saunamaja.

Muuseumikompleks on praeguseks laienenud ka naabri ehk endise Jaani talu maadele (kokku 3,7 hektarile), seal seisab nüüd 21. sajandi alul endise rehemaja asemele ehitatud tuulik ja kerisega saunamaja. Aastane külastajate arv küünib 7500-ni. “Alati võiks rohkem olla!” naerab Tiina. “Gruppe käib vähe.” Võrreldes Eesti Vabaõhumuuseumiga on Mihkli eeliseks kompaktsus ja autentsus – siia pole midagi kusagilt mujalt juurde toodud (kui mõned üksikud esemed välja arvata), siin on kõik oma ja päris. Mihkli muuseumi vanim eksponaat on 1788. aastast pärinev külimit.

Vanad asjad ja uus tunnustus.

Praegu käivad ettevalmistused laudahoone (ehitatud 1989) renoveerimiseks, et oleks võimalik ka talvisel ajal soojas toas üritusi korraldada. Pliiti tuleb kütta, kaevust vett tuua ja kempsu peab ka jooksma õue peale. “Vaadake, kui ilus siin on! Minu ammune unistus on see, et saaks siin ka talvel midagi teha,” räägib Tiina.

Praegune veski on suhteliselt uus ehitis. Talu oma tuulik ei ole säilinud.

Tema on siin perenaiseametit pidanud juba pikka aega. “24. aprillil sai 12 aastat täis!” teab ta täpselt. “Töö ja hobi on koos,” püüab ta selle koha võlu ära seletada. Kuigi seda tööd on teinekord päris palju. Pool aastat saab ta siin päris üksinda hakkama, suvel on rahvast rohkem. “Meil on Osvald Tihik, kes peab kõik selle, mis naised ära lõhuvad, uuesti ära parandama, ja kes muru niidab. Meie miinimumpalgaga töötajad on lausa kullatükid! Anni Suurna on 11 aastat siin olnud ja vatti saanud. Viimaste suvede hoolsad tegijad olid Aime Lember, Maili Mai, Kaire Mäemets.” Palju hoolt ja vaeva nõuavad Mihkli eelviimase peremehe Karl Friedrich Rehe (1857–1937) rajatud õunaaed ja ajastutruud lillepeenrad. “Me oleme katsunud siia kõik need vanaaja liigid kokku tuua. Kõige nüüdisaegsemad on vast krookused ja tulbid.” Tööd nõuab puisniit, mis iga aastaga aina ilusamaks on muutunud.

Ega´s ilmaasjata saanud Mihkli tänavu ka presidendi autasu “Eesti kaunis kodu 2018”.

Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid MAANUS MASING,
TÕNIS KIPPER, SAAREMAA MUUSEUM

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 375 korda, sh täna 1)