Torisemise aeg (18)

Raul Vinni

Alati kui sajab maha esimene suurem lumi, on kisa lahti. Nii ka eile. “Kas teede lahtilükkamata jätmine on uus normaalsus?!” olid hommikul ühe kolleegi tervitussõnad. Linnalähedane maantee oli täiesti lahti lükkamata olnud.

“Mis toimub?!” kirjutas maal elav sõber, kes linna sõitis. Olukord pidi olema õudne. Tänavad on lahti lükkamata. Eriti õudne seis olevat Rüütli spaa kurvis, kus linna poolt tulevad autod, külg ees, Ranna tänava bussipeatusse vajuvat. Eks uljastel sohvritel ole muidugi natuke suurem kiirus ka rauas, et ikka libisema saaks.

“Maanteed on okei, linnas on täielik õudus!” ütles tuttava tuttav. Selliseid repliike kuulsime kindlasti me kõik. Kui just ise nii ei mõelnud.

Hommikul kell 7.50 mööda Pihtla teed linna sõites sadas tihedat lund. Seda oli sadanud vähemalt alates kella 7-st, kui ma silmad lahti tegin.Nii ilus oli. Maantee oli natuke lumine ja paar korda pidin linnas valli ka kinni jääma. Mis seal ikka. Talvine asi. Tegin enne tööle minekut pargis ja linnas ühe kõnnitiiru. Veel ilusam.

Kindlasti saaks lund lükata paremini. Aga kindlasti teevad kõik teemehed oma tööd täpselt nii hästi kui võimalik ja ilm lubab. Just nimelt lubab. Kui kaks tundi enne liiklusvoolu tihenemist lumeveski uuesti käima tõmmatakse, pole ka parema tahtmise juures võimalik linna ja maanteid kohe puhtaks rookida. Seda enam, et kõik samal ajal tööle ja kooli kihutavad. Lund lükkav sahk autode vahel toimetamas on minu arust üsna ohtlik nähtus.

Ühte asja saab aga kindlasti vähem teha. Toriseda. Selle asemel tuleks talve nautida. Ei jää meil kellelgi kuskile minemata seepärast, et mõned tänavad on natuke lumisemad kui teised.

Keegi ütles tabavalt, et eile oli see päev, kus oleks tulnud tööandjale öelda, et kõht hakkas valutama, ja siis tegelikult hoopis õue lund ja päikesepaistet nautima minna.

Raul Vinni, ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 190 korda, sh täna 1)