PEAPIISKOP URMAS VIILMA: ME OLEME SIIN IGA VABA HETK!

Kui enamiku inimeste jaoks on jõulud aasta suurimad pühad, siis EELK peapiiskopile Urmas Viilmale on see vaieldamatult üks kiiremaid ja töisemaid aegu. Seepärast ei jätnud Oma Kodu midagi juhuse hooleks ja käis Muhumaal ära juba ühel eriti kuumal juulikuupäeval. Meil oli aega küsida ja oma esimest suve Muhus veetval piiskopil kõnelda.

Peaaegu tibukollane maja näeb välja nagu uhiuus. Peapiiskop tuleb külalistele väravasse vastu ja kutsub terrassile vilusse. “Olime terve juulikuu ära ja pole saanud aiaga üldse tegeleda,” teatab sünnipärane Tallinna poiss Urmas, kelle abikaasa Egle on pärit Pärnumaalt, nii et ei Saare- ega Muhumaa juuri võlu välja kusagilt. “Tallinna poiss ei ole ka päris korrektne öelda,” parandab mind peremees. “Ma pean ikka esile tooma sellise väikese koha nagu Saue, mis sai linnaõigused 1991 ja tegutses kuni eelmise aasta ühinemisteni eraldi omavalitsusena.” Vahemärkusena olgu öeldud, et aastatel 2005–2013 oli Viilma Saue linnavolikogu liige ja aseesimees. 2015 tunnustas vald Viilma tegevust oma teenetemärgiga. Sauele on ta praegugi sisse kirjutatud. “Mul elab seal praegu ema, Sauel käisin ma koolis ja olin ka kooliõpetaja. Aga kuna Saue linnana nüüd ära kadus, siis tulebki ehk siin oma juured maasse ajada,” märgib Viilma.

See, et Viilma pere endale Muhusse suvekodu sai, oli puhas juhus. “Minu ametiga käib kaasas ametikorter Tallinnas, kus me ka praegu elame. Saue kodu oli välja renditud ja kui me selle lõpuks tänavu maikuus maha müüsime, polnudki meil enam sellist maakodu. Eelmise aasta jõulude ja uue aasta vahel ütles meie teismeline tütar Birgitta-Simi, et tahaks veel kuskil puu otsas ronida ja olla vabalt… Siis ma paningi kinnisvaraportaali otsingu, mille piirasin esialgu saartega. Me oleme paar suve puhanud sõprade juures Vilsandil, eks sealt see saarte-armastus tuli. Hinnaskaala oli enam-vähem teada. Oli terve rida pakkumisi, aga selle koha kuulutuse juures olid väga ilusad pildid, see tundus kohe nii ideaalne. Ka logistiliselt hea koha peal. Meie soov oli saada midagi praktilist, valmis asja. Me käisime vana-aasta õhtul seda vaatamas, lumega, ja armusime kohe ära. Maakler veel ütles, et kui teile juba talvel meeldib, siis meeldib suvel ka. Ja vabariigi aastapäeva eel 23. veebruaril tegime tehingu. Kohe järgmisel nädalal, 27. veebruaril, kõige külmemal ajal, mis sel aastal oli, tulime siia.”

“Tänase kuumaga on tore rääkida,” mui-gab Egle Viilma, “aga siis oli õues miinus 27, toas oli miinus 25. Kükitasime jopedega leiliruumis, tundus, et see läks kõige kiiremini soojaks. Hakkasime kütma ja õhtuks oli juba pluss 18.”

“See maja sobib meile ideaalselt. Eks mingeid nokitsemisi tuleb ikka teha, aga kõik on siin olemas,” on pererahvas rõõmus.

“See maja ei ole ehitatud aastaringseks elamiseks. Aga teisel päeval oli toas juba 20 kraadi sooja ja väga mõnus oli. Me suutsime isegi talvel siin olla. Nüüd oleme siin iga vaba hetk. Ainus häda oli selles, et me tegime oma suveplaanid ära enne, kui hakkasime maja ostma. Olime nüüd kolm nädalat Ameerikas, aga kogu aeg mõtlesin, et järgmine aasta ei mingeid suvereise! Siin on tõeline puhkus,” ütleb Urmas.

Pererahvas pole maja juures midagi oluliselt muutnud ega ümber teinud.

“Me oleme mugavad inimesed, või mis mugavad… lihtsalt elu on nii intensiivne. Ja me tahtsimegi suvekodu, kus ei pea hakkama kõike nullist ehitama. Omal ajal, kui ma olin Pärnu-Jaagupis kirikuõpetaja (Pärnu-Jakobi koguduse diakon 1993–1998 ja õpetaja 1998–2004, T. K.), siis me restaureerisime seal kirikumõisa ja mida kõike! Palju on tehtud. Arvasime, et siin võiks juba olemas olla kõik elementaarne, me tuleme siia puhkama, mitte end tööga orjastama,” märgib Urmas Viilma. Kummalisel kombel on Muhu endast Viilmadele märku andnud juba ammu aega tagasi.

“Tekivad huvitavad seosed. Mul on kuskil albumis üks lasteaiapilt. Minu vanaema oli suur käsitööhuviline ja kudus mulle, kui ma olin lasteaias, millegipärast Muhu kampsuni. Miks? See on mul alles, ma mõtlen, et raamin selle ära ja panen siia seinale. Ja veel – minu eelkäija, peapiiskop Andres Põder ja tema abikaasa Marje kinkisid minu tütrele, kui ta väike oli, kenad Muhu sussid. Sellised naljakad viited… “

Julgen pakkuda, et küllap on need Jumala teed, mis teadagi on ettearvamatud! Selle peale Viilma vaid naerab. Ja lisab, et ega ta Muhust varem suuremat teadnud, kui just igale külalisele kohustuslikud Koguva küla, Nautse jaanalinnufarm, Liiva kauplus, Muhu kirik ja Pädaste mõis kõrvale jätta. “Nüüd, siin olles, oleme me avastanud, kui tõeliselt imeline koht see on! Meid on siin ka hästi vastu võetud. Ega ma ju päris muhulaseks saa, aga võib-olla kirjutan end siiski kunagi siia sisse.”

Ametist tingitult on suhtlemist palju ja seepärast ongi hea, kui saab tulla siia mere taha rahu ja vaikust nautima.

“See maja sobib meile ideaalselt. Eks mingeid nokitsemisi tuleb ikka teha, aga kõik on siin olemas. Väikesed kämpingumajad pakuvad ka võimalusi, saab sõpru vastu võõrustada, tütar võttis juba ühe maja endale.”

Tütar Birgitta-Simi nimel on omaette põnev saamislugu. “Meil läks lapse sünnini aega kaheksa aastat. Ühel suvereisil sattusime Rhodose saarele. Sealt tegime väljasõidu ühele väikesele naabersaarele, mille nimi on Symi. Seal on üks klooster, kus asub imettegev peaingel Miikaeli ikoon. Giid rääkis, et inimesed käivad seal igasuguste muredega ja kui seal palvetada, siis Jumal vastab nende palvetele. Ka neile, kel on probleeme lapse saamisega. Meie siis ka palvetasime, meie jaoks oli see tavaline, me kogu aeg palvetasime selle pärast. Me sattusime sinna 23. juulil, mis on Püha Birgitta mälestuspäev. Tulime tagasi ja mõned nädalad hiljem selgus, et me saame lapsevanemateks. Ja nii need nimed tulidki – Simi saarest ja Birgitta päevast. Ja kui palvetele on vastatud, tuleb minna ka tänama ja nii me oleme seal käinud kahel korral vähemalt.”

Krunti on maja ümber 2500 ruutmeetrit. “See on ka täpselt paras, ei tahaks küll siin mingit heinamaad pidada!” Ka suuremaks põllupidamiseks pole perel mahti. “Esimestel aastatel jääb nõuks jah,” on perenaine veendunud. “Siin on nii palju nautida ümberringi. Võtame seda kui suurt puhkust. Ja kui hakkab tunduma, et aiapidamine on ka puhkus, võib-olla siis ühel hetkel… arooniaid me siia juba istutasime. Ja kaks murelit ka. Algus on tehtud. See on selline linnainimese aiapidamine.”

Majaga koos oli ka kasvuhoone, nii-öelda paketi sees. “Ma leidsin sealt nurgast ühe paberist paki, hakkasin otsima silti ja sealt pudenes välja õudne posu igasuguseid seemneid. Ma ei suutnud neid tuvastada. Ühel momendil täitus kasvuhoone rohelusega ja selgus, et need olid redised!” “See on näide linnainimese põllumajandusest,” torkab Egle vahele.

“Peotäie kartulit panime maha ja needki läksid kasvama! See on ka ainus, millega me sel aastal oma kasvuhoone sisustasime.”

Aia tõeline ehe on pirakas kivi, mille puhul võib vaid aimata, kui palju seda veel maa all on… Küsin, kas selle eest tuli ka eraldi maksta või oli seegi paketis sees. “See on suurepärane! Väga ilus ja dekoratiivne. Eelmine omanik rääkis, et siin oli olnud tohutu kreegivõsa. Ja see kivi tuli sealt võsast välja.”

Magamistuba asub hoone teisel korrusel.

Viilma on vaimuliku ametit võrrelnud kaitseväe teenistusega, sealgi tuleb aeg-ajalt elu- ja töökohta vahetada, paikseks saada on keeruline. “Peapiiskopi amet on selles mõttes rahulikum,” tõdeb Urmas Viilma. “Kui Jumal tervist ja tarkust annab ja iga ka, siis võiks olla stabiilsust paarkümmend aastat. Aga tõsi on see, et kui olla ühe koguduse õpetaja, siis on päris tavapärane, et kümne, paariteistkümne aasta järel toimub kohtade vahetumine. On muidugi ka neid, kes on ühe koguduse juures 20–30–40 aastat. Kiriku siseregulatsiooni kohaselt on koguduse õpetajal resideerumise kohustus. See tähendab seda, et õpetaja peab elama oma koguduse territooriumil. Kogudused peavad garanteerima, et õpetajal oleks eluase, enamasti on see tagastatud pastoraatides või vanades kirikumõisates. Seni, kuni ta seal elab, on see tema kodu, aga tegelikult ta ei võta sealt midagi kaasa ning järgmises kohas alustab nullist. Vaimulike palgad on täna sellised, et selle eest ei ole võimalik ise endale kodu rajada.”

Koos abikaasa Eglega pandi alus Toomkoolile, mis tänavu alustas kaheksanda sügisega. Alguse peale tagasi mõeldes kasutab Egle sõna “pöörane”. “Me olime ise nii hakkajad, pluss esimene lend lapsevanemaid, kes vaatasid meile suurte entusiasmi täis silmadega otsa – hakkame tegema! Muud võimalust tol hetkel ei olnud. Aga kui see rong juba sai käima lükatud, hakkas kuidagi iseenesest minema.”

“Eks teatud mõttes on raske siiamaani,” arvab Urmas. “Esimene lend ei ole ju veel lõpetanud. Me alustasime esimese klassiga, 26 õpilast. Nüüd alustab kaheksas klass, õpilasi on koolis üle kahesaja. Meil ei ole senini oma maja, oleme rendipindadel. Ka majanduslikult on ääretult keeruline. Öeldakse, et ettevõtjale on kõige kindlamad lepingud riigiga. Erakoolidega on juhtunud vastupidine. Kõige ebastabiilsem on olnud erakoolide rahastamine. Pea igal aastal tulevad riigi seadustes mingid muudatused. Iga uus valitsus teeb muudatusi. Kuidas seda jätkusuutlikkust siis planeerida? Ilma annetusteta, mis sageli tulevad väljastpoolt Eestit, ei ole võimalik sellist kooli pidada.”

Pere lemmik Hugo.

Viilma selgitab, et Toomkooli mõte ei ole olnud ehitada kõik üles kõrgetele õppemaksudele: “Meil on pigem vastupidi – meil on õppemaksu soodustused ja me ei taha ühtegi peret ukse taha jätta.”

“See on väärtuspõhine, kristlik kool. Eestis on praegu 50 erakooli, millest üheksa on kristlikud,” jätkab Viilma. “Ministeerium oli harjunud suhtuma kõigisse erakoolidesse ühe pika lauaga. Kristlike koolide puhul samad suhtumisreeglid ei toimi. Praegune minister (Mailis Reps – T. K.) on püüdnud väga mõistvalt läheneda ja aasta algul vastuvõetud seaduse muudatused püüavad diferentseerida ka erakoole. Iseenesest mõne väikese maakooli saaks sulgemisest päästa, kui lapsevanemad ja omavalitsus oma jõud ühendaksid. Tavaliselt toimub aga vastasseis. Juba Pärnu-Jaagupis olles käis meil peast läbi erakooli loomise mõte. Aga siis me tõdesime, et niipea kui me selle kooli avame, võib see tähendada mõne teise väikese maakooli sulgemist valla poolt. Me ei tahtnud tekitada mingit rumalat konkurentsi.”

Kas Viilmad ka sel jõuluajal Muhusse jõuavad, on Egle sõnul puhtalt planeerimise küsimus. “Kui kalendris on vaba nädalavahetus, siis me kirjutame sinna “Muhu!” ruttu ette ära, et midagi vahele ei saaks tulla.” “Ametist tulenevalt olen ma jõululaupäeval ametis,” tõdeb Urmas Viilma. “Siis tuleb sättida see töö Saaremaale!” naerab Egle. Äkki kunagi nii lähebki.

“Me oleme siin nii rahul. Eile õhtul istusime siin, päike oli ammu loojunud, täielik vaikus, ainult sirtsud siristasid – mõtlesin, et mis saab veel parem olla, mida veel kuskilt mujalt otsida? Aga see on meie esimene suvi. See on nagu mesinädalad!”

Keegi on kunagi öelnud, et kõik hea siin elus tuleb inimesel endal välja teenida. Ehk on nii ka selle Muhu koduga?

“See on tegelikult retseptivaba!“ ütleb perenaine Egle ja serveerib äärmiselt maitsva külma magustoidu. Põldmarjad on siitsamast korjatud.

“Seda võib pidada Jumala kingituseks. Nagu paljusid asju elus. Oluline on, et inimene oskaks olla tänulik. Sageli ei oska inimesed mõista, et nad on õnnelikud. Kui me rääkisime Toomkoolist, siis ka see ja paljud asjad on olnud meie jaoks nagu ime. Need on olnud nagu tundmatus kohas vette hüppamised, kus ei saagi muud moodi, kui suure osa õnnestumisest jätad Jumala hoolde. Meie elus on olnud mitmed uksed avatud, sa näed seda kui Jumala märki, et see on sinu tee, ja selle, mis on seal kaugemal, ukse taga, sa usaldad Jumala kätte. Minnes seda teed, sa näed, et see kannabki. Õigel hetkel avatakse sulle järgmine uks. Õigel hetkel antakse sulle see kivi, millele toetuda,” räägib Urmas Viilma. “See, et me siin Muhus puhkame, oli ka märk. Eelmise aasta sügisel olid mul päris tõsised terviserikked seoses südame rütmihäiretega. Need tekkisid perioodil, kus ma sisuliselt elasin reisides. Ametiga seotud välisreise oli nii palju, et ma praktiliselt käisin kodus vaid kohvreid lahti ja kinni pakkimas. Siis võtsid need rütmihäired mind rajalt maha, mul jäi mitu reisi ära ja jaanuaris oli mul operatsioon. Kõik aasta lõpus ütles mulle, et on vaja puhkust. Kui paljude inimeste jaoks on reisimine puhkus, siis minu jaoks muutus see reisimine ohumärgiks. Ja ma oma arvates ei ole veel sellises vanuses, et peaks pillid kotti panema. Aga punane tuli hakkas põlema – on vaja teistmoodi puhkust. Ma räägin, et me olime kolm nädalat Ameerikas, see oli tõesti suurepärane, aga esimesed päevad siin Muhus olid puhkus sellest reisist. See koht siin Muhus oli kui märk ja Jumala kingitus, sellest pidi kinni haarama.”

Ehk on Jumala märk seegi, et kuuldavasti on selle maja endine omanik ehitanud endale kodu Saue maile…

Tekst TÕNIS KIPPER
Pildid MAANUS MASING


URMAS VIILMA
Urmas Viilma on sündinud 13. augustil 1973 Tallinnas.

• 1991 lõpetas Saue Gümnaasiumi hõbemedaliga ja 1998 EELK Usuteaduse Instituudi, magistritöö teema oli “Iseseisvuse taastanud Eestis luterliku üldhariduskooli loomine Tallinna Toomkooli näitel” (juhendaja dr. Riho Saard).

• 2. mail 1993 ordineeritud diakoniks Keila kirikus.

• 15. septembril 1998 ordineeritud preestriks Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus.

• 26. novembril 2014 valiti EELK kirikukogu poolt peapiiskopiks.

• Viilma on Kirikute Maailmanõukogu keskkomitee liige (alates 2013) ning Luterliku Maailmaliidu nõukogu liige ja Ida-Euroopa piirkonna asepresident (alates 2017).

• 1996–2003 oli Halinga vallavolikogu liige ja 1999–2002 esimees. Kuulus alates 17. jaanuarist 2001 Isamaaliitu ja jätkas hiljem IRL-i liikmena. Lahkus erakonnast 16. oktoobril 2013 ja on hetkel parteitu.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 595 korda, sh täna 11)