Kodumaja trepp kui võitmatu takistus (35)

Kaja Laus

“Kuidas pääseks laps, kes ise trepist kõndida ei saa, toast õue ja õuest tuppa?” küsib sügava liitpuudega teismelist tütart kasvatav kuressaarlane Kaja Laus. “Paistab, et praeguses olukorras on ainus vastusevariant “ema süles”.”

Olen sügava liitpuudega tütre ema, keda kasvatan üksi. Kuigi elame kortermaja 1. korrusel, on kodust tänavale ja sealt tagasi koju saada väga raske. Sõidutan oma 15-aastast tütart kärus, kuna mu laps ei ole võimeline iseseisvalt kõndima. Ta suudab küll tugede abil samme teha, aga trepist astumine ei õnnestu kuidagi. Ei alla ega üles. Seda võivad kinnitada füsioterapeudid, kes lapsega tegelevad. Kui on vaja näiteks õue minna, siis pean kõigepealt käru alla viima, seejärel tütre süles õue tassima.

Kuigi olen juba aastaid lootnud omavalitsuse – nii endise Kuressaare linnavalitsuse kui ka praeguse Saaremaa vallavalitsuse – sotsiaalosakonnalt abi oma mure lahendamiseks, pole sellel siiani tulemust olnud.

Juba 2014. aastal koostas Astangu keskkonnakohanduste ja abivahendite teabekeskus mu kodu kohta hinnangu, kus soovitati kasutada trepist liikumiseks trepitõstukit, sest trepironija ei sobi mu lapse kärule ja kaldtee on liiga ohtlik. Selgus aga, et trepitõstuki jaoks on meie maja trepikoda liiga kitsas. Seega olnuks lahendus majaväline invalift.

Lifti pidas toonane linnavalitsus aga liiga kalliks lahenduseks, kuigi ma ei küsinud toetust, vaid dokumente, et sotsiaalkindlustusameti poole pöörduda. Sotsiaalkindlustusametisse me aga ei jõudnudki, kuna oli vaja ka korteriühistu nõusolekut. Seda nõusolekut ei antud.

Kaks aastat tagasi organiseerisid linnavalitsuse sotsiaaltöötajad meile abivahenditehnikust eksperdi, kes hindaks olukorda, milline võiks olla meie kortermajja paigaldatav abistav lahendus, et saaksime lapsega normaalselt sisse-välja liikuda. Tehnik käis ja lubas kirjaliku hinnangu kahe nädala jooksul ära saata.

Möödus kuu, ei midagi. Möödus teine kuu, ikka ei midagi… Lõpuks sai mul mõõt täis ja helistasin ise, et kaua veel. Tehnik lubas hinnangu paari päeva jooksul saata. Ikka ei midagi…

Kuu aega kestis lubaduste trall, kuni see hinnang ühel päeval mu postkasti (elektroonilisse) potsatas. Vaatamata kirjavigadele sain sellegipoolest aru, mis seal kirjas oli.

Nüüd aga paari päeva eest tehti mulle selgeks, et olin kõigest, mis seal kirjas, valesti aru saanud. Ja elasin selle teadmisega kaks aastat!

Nimelt tahtis abivahenditehnik öelda – ja ütles ka –, et meie majal (mis valmis umbes 1965. aastal) on puudused. Kui neid “puudusi” poleks, saaks kõikvõimalikke lahendusi kasutada. Mis siis muud, kui hakkame majas likvideerima puudusi….

Aasta lõpus sain Saaremaa vallavalitsuse sotsiaalosakonnast rõõmusõnumi, et meie pere murele on leitud lahendus. See “rõõmusõnum” lõppes lausega: “Usu mind, see on selles keerulises olukorras parim võimalik lahendus.”

See “parim võimalik lahendus” oleks trepironija LG Evacu, mis toote kirjelduse järgi “on mõeldud liikumispuuetega inimeste ohutuks evakuatsiooniks mööda treppe”! Paraku saan oma lapse selle trepironija abil sõidutada küll trepist alla, üles aga mitte – ei lükates ega sikutades. Mõni õrnema hingega oleks ehk nutma puhkenud sellise soovituse peale. Minul tekitas see naerupurskeid.

Kogu olukord on lihtsalt naeruväärne, aga rõõmsalt naermiseks mul põhjust pole. Praegu tassin last trepist ikka süles üles-alla. Samal ajal käin oma haige selja tõttu taastusravil.


KOMMENTAAR: Kaaluda tasuks ka teisi võimalusi

Saaremaa vallavalitsuse sotsiaal­osakond on Kaja Lausi murega hästi kursis ja püüdnud leida lahendusi, kuidas tema puudega laps saaks korteri ja õue vahet liikuda.

Trepikoja sisemisi abivahendeid ei ole spetsialistid ja päästeamet heaks kiitnud. Äärmisel juhul oleks võimalik trepironija, aga seda saab kasutada ainult ratastooliga, kuid Kaja Lausi lapsele see ei sobi, sest tal on liikumiseks kohaldatud käru.

Välistest lahendustest on võimalik lahtine tõstuk või kinniste seintega tõstuk. Meie kliimat arvestades on välistest lahendustest mõistlikum variant paigaldada kinnine tõstuk. Saaremaa vallavalitsus on valmis lifti paigaldamist toetama. Saame seda teha aga alles pärast seda, kui korteriühistu on andnud nõusoleku maja fassaadi muudatuste tegemiseks. Olen osalenud koos toonase sotsiaalosakonna juhataja Piret Piheliga kahel korteriühistu koosolekul eesmärgiga rõhutada puudega lapse vajadusi ja juurdepääsu taga­mist lapsele vajalikele teenustele.

Paraku ei ole ühistu jõudnud üksmeelsele otsusele, mis toetaks fassaadimuudatuste tegemist ja vallavalitsus ei saa kohustada ühistut selleks nõusolekut andma. Oleme Kaja Lausile teinud ettepaneku kaaluda ka muid võimalusi. Kuigi ta praegune korter asub esimesel korrusel, ei pääseks puudega laps sinna ilma liftita. Seepärast oleme palunud tal kaaluda korteri võõrandamist ja sobilikuma planeeringuga eluruumi soetamist, kõne all on olnud ka esimesel korrusel asuva sobiva ligipääsuga munitsipaalkorteri eraldamine kuni püsiva lahenduse leidmiseni.

Kaja Laus on aga seisukohal, et ta ei soovi olemasolevast korterist mujale kolida, kuna see on tema kodu, ja ta leiab, et ühistu peab andma loa lifti paigaldamiseks. Võin kinnitada, et vallavalitsus on suunanud arutelud erinevate lahenduste otsimisele, sest on näha, et see üks ja ainus lahendus – lifti paigaldamine praegusesse elukohta – ei pruugi olla tulemuslik ühistu vastuseisu tõttu või vajab kohtuteed, mis võtab ka üksjagu aega.

Selle probleemi lahendamiseks on väga vaja koostööd lapsevanemaga. Seejuures peame kaaluma ka alternatiive, sest ühele lahendusele panustades ei liigu asjad paremuse poole, nagu on näha ka sellestsamast murelikust kirjast.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 487 korda, sh täna 1)