LUUBI ALL: Meheks ikka läbi tööõpetuse (6)

POLE MINGI MÜSTIKA: Kärla põhikooli tööõpetuse õpetaja Paul Tohvi sõnul on tänapäeval tunnis selgitamist rohkem. Parasjagu on tööhoos 8. klassi õpilane Glen Voojärv.
MAANUS MASING

Õpetajatel tuleb poiste töö- ja tehnoloogiaõpetuse tundides üha sagedamini selgitada, et höövel ja peitel on tööriistad ning vajalike töövõtete omandamiseks kulub aega varasemast rohkem.

“Ütlesin poisile, et mine too kapist puuvasar ja höövel, aga tema vaatas küsiva pilguga otsa, sest ei saanud aru, mis asjad need on,” räägib üle kolmekümne aasta Kärla põhikoolis tööõpetuse õpetaja olnud Paul Tohv. “Sain aru, et aeg on nii palju muutunud. Vanasti oli see kõik nagu emapiimaga kaasa saadud, aga tänapäeva lapsed ei ole neid asju näinudki, kuna isa on välismaal tööl ja kodus ei ole selliseid tööriistu. Seepärast olen pidanud tööriistu näitama ja selgitama, mida nendega teha saab. Peab mõtlema, kuidas ja mida teha.”

Õpetaja sõnul tuleb poistel teatud vanuses aeg, kus nad ei taha üldse midagi ette võtta ja isegi mittemidagitegemine teeb neile juba haiget. «Vanasti olid mul need poisid tavaliselt ikka nelja-viiemehed, kes teistel õpetajatel olid hambus. Praegu on teisiti. Aga meesterahvana on minul nendega siiski lihtsam suhelda ja erinevatest asjadest rääkida,» nendib ta.

Tegelikult on Paul Tohv õpetanud ka paljude praeguste poiste isasid, ent poegadega samu töid enam teha ei saa, kuna nende arusaamad ja maailm on palju muutunud ning käelised oskused langenud.

Kui meie esiisad valmistasid puidust pea kõik vajamineva, siis tänapäeval, kui on kasutusel uued tehnoloogiad ja uued materjalid, on puutöö oskused ja nõudlus muutunud suuresti küsitavaks. Enamik tarbijaid on harjunud kõike poest ostma ning laudadest sae ja höövliga mööblitüki valmis tegijad on ajalukku kadumas.

“Tõde on aga see, et puutöö pole mingi müstika,” leiab Paul Tohv. “Õnneks on nii, et isegi kui sul polnud võimalust põhikoolis seda õppida ja sa tunned end puutöö puhul ebakindlana, ei ole kunagi liiga hilja õppida. Püüan oma koolis arendada poiste käelist tegevust, et nad oskaksid oma käega midagi algusest lõpuni valmis teha. Sõltub muidugi poistest ja nende kogemustest.”

Haamrivarrest taburettideni

Läbi aegade on poiste tööõpetuse tunnis meisterdatud erinevaid asju ja pole vist meest, kes poleks omal ajal koolis haamri­vart valmistanud. Paul Tohvi sõnul on see poistele ülesandeks ka praegu, sest haamrivarre valmistamine on hööveldamistöö, kus poiss peab materjali täpselt mõõtu ajama ja ümardama ning ühtlasi saab ta ka lihvimiskogemused.

“Me ei tee enam kaardikeppi, sest pole asju, mida sellega näidata, kuna nüüd käib kõik juba hoopis teiste vahenditega,” tõdeb ta. “Vahel tuleb poistele paraku selgitada, miks on vaja kirvevart teha. Nad ütlevad, et ei lõhu ju puid, sest ostavad kohe valmis halud. Suured majad köetakse kaugküttega ning tihti ei olegi seal enam vaja tavalisi tööriistu ja on hea, kui kodus üldse mingid riistad on. Tänapäeval kutsutakse meistrimehed kohale, kes teevad töö ära.”

Paul Tohv tahab, et laps saaks kõik tööriistad ise ära proovida, et ta teaks, mis need on ja kuidas nendega toimetada. 8.–9. klassi poisid kasutavad tunnis ka elektrilisi tööriistu ning teevad tutvust puuride ja freesidega. Höövli ja suure sae peale neid siiski ei lasta, sest see on ohtlik.

Paraku peab õpetaja Tohv tunnistama, et 20 aasta pärast on teatud puutöövõtted kadunud, sest seda kõike teevad siis juba robotid. “Siis on vaja võib-olla pigem tehnoloogiat ja teooriat selgitada, et kõik paremini toimiks. Aga niikaua, kui nael on kasutuses, on ka haam­rit vaja ja kujutan ette, et need jäävad alles,” lausub ta.

Lapsevanemad ei ole kippunud õpetajale suuniseid jagama, aga on asju, mis on jäänud õppeprogrammi pikkadeks aastateks. “Olen teinud poistega taburette ja toole, nagu on teinud ka nende isad,” tõdeb Tohv.

Kärla põhikoolis on saanud traditsiooniks, et üheks kuuks vahetatakse poiste ja tüdrukute tööõpetuse tunnid ära. Siis teevad tüdrukud puidust ja metallist asju ning õpivad tööriistad selgeks. Poisid võtavad omakorda vardad ning niidi ja nõela kätte.

“Ja peab tunnistama, et tüdrukud jõuavad asja mõtteni kiiremini kui poisid,” tunnistab Paul Tohv. “Kui räägid tüdrukutele asja ära, siis saavad nad kohe aru, mida on vaja teha. Laste puhul on oluline, et nad ei kardaks tööriistu ning et neil oleks julgust ja loovust.”

Protsess kinnitab tööoskused

Ometi võib tänapäeva nuti- ja tehnoloogiaajastul paljudel lapsevanematel tekkida küsimus, miks peaks poisid tööõpetuse tunnis kulutama tunde puurides, lihvides või viilides, kui kõike saab poest osta või lasta töömehel vajalikud asjad ära teha. Pealegi jääb omandatud oskuste kasutamisvõimalusi aina vähemaks.

Kuressaare gümnaasiumi (KG) kunsti-, käsitöö, töö- ja tehnoloogiaõpetuse õpetaja Andres Kolk leiab, et panna poisid hööveldama lihtsalt hööveldamise pärast ja lasta neil see puutükk pärast minema visata pole õige.

“Pigem on oluline, et nad omandavad baasoskused ja selle tulemusel valmib midagi,” põhjendab õpetaja tunnis tehtavat. “Siiamaani on arusaam sellest, mida tehakse tehnoloogiatunnis, selline, et seal tehakse asju. Tegelikult ei tehta asju, see on tulemus. Kõigepealt õpitakse täpsust, puurimist, saagimist, hööveldamist, freesimist, peiteldamist, mõõtmist ja märkimist. Omandatakse baasoskused ja valmistatakse midagi konkreetset. Kui me teeks kogu aeg mingeid proovitöid, siis õpilased ei tunneta, et on võimalik ka mingi ter­vik­asi valmis saada.”

Õpetaja Kolk lisab, et mida vanemaks õpilane saab, seda enam tal need töövõtted läbi pidevate protsesside kinnistuvad. Tema hinnangul võib ju majaseina üles lappida igasugusel moel, aga kas see pärast ka vaadata kõlbab?

Milliseid oskusi noor mees tööõpetuse tunnis siis omandama peaks? “Ma ei eelda, et poisid tulevad tundi ja oskavad mul kõiki asju teha,” räägib Andres Kolk. “Selle jaoks see kool ongi, et õpime ja harjutame siin, kuid pigem lähtun sellest, et õpetan nad ise oma käe järgi järjepidevuse toel välja.”

Kolk ütleb, et õppekavas ettenähtud ülesannete täitmine sõltub sellest, milline on kooli materiaal-tehniline baas ja masinapark. Kui on ette nähtud puurimine, aga puurimise võimalusi pole või on üksainus akutrell, siis on raske kõike läbi teha.

Sama on ka töövahendite tundmisega, kus sõltub, palju koolil neid asju näidata on. Andres Kolk räägib, et on ikka vahe, kas on üks riist ja ütled, et see on höövel, või on sul neid terve komplekt ja siis on järgmine etapp see, mida nad hööveldavad.

“Kui on võimalused, siis üldjuhul saavad õpilased hakkama – mõni paremini, mõni kehvemini, aga neil on seda tarvis. Tehnoloogiaõpetus on ju praegu ainus, kus poisid saavad käelist tegevust arendada, sest muu on kas kirjutamine pastakaga või nutiseadmete näppimine,” märgib õpetaja.

Samas peab ka Andres Kolk tõdema, et tema 31-aastase tööstaaži jooksul on poiste oskused ja võimed muutunud. Kui tagasi vaadata, siis olid poisid 90-ndate keskel tublimad ning see protsent, kes sai hakkama ja väga hästi hakkama, oli suurem. Nüüd on see protsent vähenemas.

“Võib-olla on siin see, et meil omal ajal ei olnud neid nutiseadmeid,” pakub ta välja põhjuse. “Meie lõbu ja rõõm oli see, et ise tegime kõik asjad ja toas istumist oli kordades vähem. Tulid need asjad siis välja, kuidas tulid. Pärast selgus veel, et olid võtnud isa või vanaisa tuliterava tööriista ja siis “märgiti” see kohe ära ning eluks ajaks jäi meelde. Aga nii need kogemused tulid.”


Õpetajaid esialgu jagub

Saaremaa vallavalitsuse haridus- ja noorsootöö osakonna juhataja Raivo Peeters ütleb, et tööõpetus on põhikooli õppeprogrammis ja kehtestatud riikliku õppekava järgi toimub kaks tundi nädalas. Tema sõnul ei ole õpetajaid leida kuigi kerge, aga koolid on väljapääsu leidnud ja kohad on täidetud.

“On ühinetud ja kombineeritud nii, et üks õpetaja annab tunde mitmes koolis, ja praegu on kõik vajadused kaetud,” kinnitab ta. Peeters lisab, et meesterahvast õpetajad on hinnas ega n-ö vedele kusagil niisama. “Peaks olema erialane haridus ning päris mees metsast sellesse ametisse tulla ei saa. Kesk­haridus peab õpetajal olema aga igal juhul ja siis on temaga sõlmitud tähtajaline leping. Vastavalt kooli võimalustele on igal pool ikkagi tunnid läbi viidud.”

Raivo Peetersi hinnangul on koolide tööõpetuse klassid ja tööbaasid seinast seina. “Uutes koolides on kindlasti väga head, Upal on korralik baas, KG-l on tipp-topp ruumid ning elementaarsed tingimused on ikka igal pool olemas, sest tervisekaitse ja tuleohutus muidu ei lubagi,” selgitab haridusjuht.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 671 korda, sh täna 1)