Vjatšeslav Leedo: kandiliste ratastega jalgratast pole mõtet leiutada (6)

RAJAB SPORDI- JA VABAAJAKESKUST: Oma ettevõtte Compakt Kinnisvara kaudu Tallinna külje alla Peetrisse kerkiva keskuse omanikul Vjatšeslav Leedol on põhjust rahuloluks, uus keskus avatakse juba enne selle aasta lõppu.
RENE SUURKAEV

Ettevõtja Vjatšeslav Leedo rääkis intervjuus Kadi raadio saatejuhile Tõnis Kipperile, mis jäi meelde eelmisest aastast ja mis tänavu plaanis.


Kas sa jagad mingeid eluperioode, olgu kuu või aasta, kasvõi viisaastak, heaks või halvaks?
Minu jaoks ei ole vahet. Kui aasta oli töine, siis oli hea aasta.

Võib-olla peaks küsima, kas aasta oli edukas või mitteedukas?
Võib võtta nii ja naa. Ühelt poolt edukas, teiselt poolt on olnud tagasilööke. Need olid muidugi teada juba mitmed aastad varem. Üldiselt plussid-miinused teevad kokku nulli.

Mis oli möödunud aastal pettumus?
Sellist pettumust, mis tekkis linna remondiga, pole üle aastate olnud. Kui olen ikka varem vallavalitsust kiitnud, siis siin on täielik ämber toimunud. Vaatamata sellele, mis on räägitud ja tehtud, nüüd on ikka väga kurb. Talve läbi oleme varemetes.

Kui kogemustega inimene midagi ütleb või soovitab, oleks ju mõistlik teda kuulata. Või on see selline üldine leviv trend, et ei võeta enam head nõu kuulda?
Ilmselt on praegu ajajärk, kus igaüks tahab jalgratta ise leiutada. Siis tulevadki jalgrattad kandiliste ratastega ja kõvera sadulaga. Tegelikult, kui tahad jalgratast leiutada, võta juba leiutatud asjad ja täiusta.

Kahju, et teiste vigade pealt ei õpita, vaid ikka oma vigadest. See, mis linnas juhtus, oli ju kõik ette räägitud, programmeeritud ja teada.

Nüüd jääb loota, et aasta pärast saame öelda, et nüüd on see kõik möödas ja tulemus palju ägedam, kui kartsime. Oleks ju tore nii mõelda?
Nii oleks muidugi tore mõelda. Üks asi on hea, et inimese mälu unustab halva ära. Selles suhtes on inimestel õigus, et ükskord, kasvõi kümne aasta pärast saab ta valmis küll ja siis on äge. Aga kas peab inimesi proovile panema, see on omaette küsimus.

Tegelikult oli eelmisel aastal ju palju positiivseid asju ka.

Too üks näide.
Väga ilus ilm oli.

Sellest hoolimata käisid veel ühes kohas, kus oli veel soojem. Pean Hiinat silmas.
See oli päris huvitav kogemus. Ja mis veel parem, seal nelja-viie kuuga toimunud areng on ikka väga muljetavaldav.

Kahju on ainult sellest, et mõned asjad siin saare peal on natuke lonkama hakanud, aga küll saame nendega ka hakkama.

Need asjad ei sõltu otseselt sinust?
Ikka, kõik, mis lonkab, oleneb sellest, kes juhib. Tegelikult ei saagi kiruda ühtegi alluvat, sest olen ise kõiges süüdi.

Sa ei saa ju kõigi alluvate eest mõelda, nende kõigi eest vastutada.
Saan. Ma pean seda tegema. Kui tänavapühkija jätab Holostovi ees pühkimata, kes siis süüdi on? Ikka omanik.

Üldiselt olen aru saanud, et neid alluvaid sa kaua ei pea, kes istuvad ja ootavad, mis Slavik ütleb. Et oleks konkreetne suunis.
Nojah, ilmselt küll. Sest kui inimene võtab otsuse vastu ja see on vale, siis valet otsust saab parandada. Vahel osutuvad valed otsused perspektiivis õigeteks. Kui üldse otsuseid vastu ei võta, siis pole midagi teha.

Ka televisioon hoolitses taas sinu kuulsuse eest, üks saade oli aasta lõpul nii lähemast kui ka kaugemast minevikust. Kas sa ise vaatad neid? Selle pilguga, et mis mulje võib jääda tavainimesel, kes ei tea telgitaguseid.
Et mul on sarved, saba ja sõrad, pole ma kunagi eitanud.

Kellegi jaoks olen ingel ja kellegi jaoks kurat. Sellega pole mõtet sõdida ja vaielda. Tean, mis olen teinud ja kuidas suhtunud. See on kõige tähtsam.

Need asjad eriti tuju ei riku. Tuju rikub see, kui inimesed suhtuvad oma töösse väga lohakalt. Äärmiselt on tuju rikkunud seesama kesklinna ehitus. See on täielik kaos ja keegi ei taha vastutust võtta.

Vot need asjad teevad tuju mõruks, aga kui saates keegi paneb ühe sarve juurde või võtab ühe sarve maha…

Üks firma läks sul pankrotti ka. Sa ise põhimõtteliselt andsid oma firma pankrotti.
No võib ju öelda, et Leedo ajas pankrotti oma firma. Muidugi võib nii võtta, kuna olen ikkagi omanik, aga teistpidi on teised põhjused selle asja juures. Et see nii lõppes.

Aga firma on teisele firmale võlgu ja asjad peavad olema korras. Et igasugu spekulatsioonid ära võtta, tuleb väljak ilusti puhtaks teha.

Arvutile restart.
Täpselt nii. Ega see ei tähenda, et tööd edasi ei saa teha. Seesama meeskond alustas jälle otsast peale. (Tuule Liinid peab ühendust Prangli saarega – toim).

Kuskil juba öeldi, et Leedo riiulifirma!
Kõige hullem, et öeldakse – pole kogemusi neil, kes alustasid! Selliseid kogemusi, nagu Tõnis Rihvkil, pole Eesti Vabariigis kellelgi. Need on kogunenud aastast 1992. Aga see on hea, kui nad leiavad oma koha ja võimaluse edasi minna.

Maailmas edukad ettevõtjad ütlevad, et kui oled elus üle elanud neli-viis või kümmekond pankrotti, see ongi loomulik käik.
Jah, pankrot on puhastusmehhanism. Seaduses on kirjutatud, et kui ettevõte ei tule enam äriplaaniga toime, tuleb lõpetada, et ta ei segaks. Mida vähem on turul nõrku organisme, seda parem. Pankrotti võib võrrelda inimeluga, ta ei saa lõpmatuseni olla. Ja kui firmal pole enam jõudu eksisteerimiseks, ta ei pea segama teisi.

Kuritegelik pankrot on teine asi.

Viimastel aegadel oled sa palju tähelepanu pööranud hoopis teisele valdkonnale, veisekasvatusele.
Jah, näen selles perspektiivi. See on hea näide koostööst. Tuletame meelde, kui palju oli kümme aastat tagasi Saaremaal lihaveiseid?

Natuke.
Praegu on väga palju. Enne igaüks nokitses omaette, praegu on paljud lihaveisekasvatajad ühinenud ning kui palju on Saaremaad ja Muhumaad puhastatud. Tuule Grupi veisekasvatajad ei ole ju ainult minu firmad, seal on inimesi, kes on mõttekaaslased. See on hea ühistu, ühine töö, mis teeb rõõmsaks.

Koostööst oled rääkinud aastaid, see on asi, mida üleöö ei teki.
Kümme aastat on läinud. Nüüd suudame juba istuda ühise laua taha ja arutada. Täna me veel ei tee koostööd nii, nagu peaks. Et ühiselt nii head kui halvad ajad üle elada.

Praegu räägime küll, aga kui on mingi situatsioon, siis igaüks tassib teki oma poole. Aga küll see tuleb. Kes on üksikud muhud pähe saanud, teevad nüüd juba palju meelsamini koostööd.

Aasta oli äärmiselt raske põllumajanduses. Ja nüüd on koostööaltid väga paljud.

Mitu lauta järgmisel aastal avame?
Plaanis on uus lüpsifarm ehitada. Ei tea, kas see õnnestub järgmine aasta või ülejärgmine.

Kõiki huvitab just see, et mis lehetoimetuse endistesse ruumidesse tuleb? (Tuleval nädalal kolib Saarte Häälega uude toimetusemajja Kohtu 1 ühte ka raadio Kadi – toim.)
Oleneb inimestest, kes selle rendile võtavad. Kui kellelgi on häid mõtteid, siis palun väga teada anda. Aga ilmselt sinna mingi äri tuleb.

Midagi päris uut ka plaanid?
No kõik mu ümber juba ütlevad, et peaks tegelema markide kogumisega ja natuke rahulikumalt võtma. Võib-olla tõesti, hakkan juba mõne aasta pärast seitsekümmend saama.

Ilmselt peaks pensioniaeg kätte jõudma. Lapsed on kasvanud ja tulevad edukalt toime. Võin rahulikult hakata tasapisi üle andma ja võib-olla pensionäri hobidega tegelema.

Hobidega oled tegelenud ju kogu aeg, aga ei kujuta päris hästi ette Vjatšeslav Leedot pensionärina, kes istub kiiktoolis ja loeb ajalehte. Ja ei tee midagi – see pole võimalik!
Kindlasti on. Mul on veel üks hobi tulnud. Olen tähele pannud, et kui varem väga vähe rääkisin, siis praegu on heietamine hobiks muutunud. Kõned ja esinemised on pikaks läinud.

Seda võib nimetada ka elukogemuseks, inimesel on, mida öelda.
Ilma naljata, mõtteid on igasuguseid, aga kas need mõtted läbi viime, eks paistab.

Kuidas tervis vastu peab sellele kõigele?
Patt on kurta.

Karujahil ikka käid vahel?
Usun, et sellega saab hakkama. Kui tervisest ei räägi palju, siis tundub, et on päris normaalne. Keksida ei tohi muidugi kunagi. Aga vajadusel ilmselt mesitaru saab sülle võtta.

Palju sul neid on?
Vahepeal oli viisteist taru. Pere on suur, lapsi ja lapselapsi. Mett läheb palju.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 2 658 korda, sh täna 1)