Sa ei pea mitte himustama… (3)

Valdek Kraus

“Terve sajand on möödunud ühest süngemast ajalõigust Saaremaa ajaloos – Saaremaa mässust,” kirjutab pensionil majandusmees Valdek Kraus. “Minuni ei jõudnud esmane teave nendest sündmustest kooli või ajalehtede kaudu, vaid vanaema suu läbi.”

Minu vanaisa ja vanaema ostsid 1913. aastal poolelioleva maja praeguse Tallinna tänava ja Kevade tänava nurgal. Mässu ajal elas seal vanaema koos 9-aastase tütrega, kuna vanaisa oli eelmisel aastal surnud.

Vanaema rääkis, kuidas ta ühel külmal ja selgel veebruarikuu ööl istus maja seina najal palkidel ja nuttis. Selleks ajaks olid juba levinud jutud, et mässajad hakkavad linna ründama. Vanaemale oli selge, et rünnaku korral jääks ta koos lapsega lahingu keskele. Järgmine sõda näitas, et see hirm oli põhjendatud.

Ilmselt oli see öö kuupaisteline, sest vaevalt oleks ta seal kottpimedas istunud. Meie majast vähem kui 300 meetri kaugusel, üle lageda välja, asus suur Hollandi tuulik. Rahvas kutsus seda omaniku nime järgi Mühlemani veskiks. Ehitise lammutas kuuekümnendatel krundil asunud sõjaväeosa ja nüüd on seal politsei- ja päästeameti hoone.

Tollel ööl toimus veskis elav tegevus, sest linna kaitsjad kavatsesid veskit kasutada ründajate tagasilöömiseks. Sellest veskist oleks saanud tule all hoida kogu Orissaare maantee ja Pihtla tee vahelist sektorit. Vaiksel külmal ööl levis hääl kaugele ja vanaema kuulis, kuidas mehed omavahel arutasid, milliseid kuulipildujaid millisele aknale paigutada.

Mõistan väga hästi vanaema olukorda, sest pageda ei olnud tal kusagile, kuna sugulased ja tuttavad olid jäänud Pärnumaale. Õnneks linnani mässajad ei jõudnud.

Mu teine kokkupuude mässuga oli kas 1948. või 1949. aastal. Olin siis 10–11-aastane. Mul oli hea sõber ja pinginaaber Arvi Viidas, kes elas Pihtla tee ja Talve tänava nurgal.

Ühel suvepäeval kutsus ta mind ühte mahajäetud elamusse “monima”. See sõna tähendas meie jaoks retki põhiliselt sõjavägede poolt mahajäetud majadesse. Seekord oli aga tegemist eluhoonega (Talve tänavast Tallinna tänava poole kolmas maja). Seal oli elanud Kübara pere, kuid viimane pereliige Miina oli hiljuti surnud. Sugulasi tal ei olnud.

Maja uksed olid pärani lahti ja kogu sisemus tagurpidi pööratud. Meiesugustel poistel ei olnud seal midagi “monida”. Siiski leidsin ühe väikese pappkarbi. Seda avades selgus, et karp oli raha täis. Kõik tuliuued kümnerublased. Lugesime raha üle ja seda oli üle 1400 rubla. Ainus häda oli aga see, et tegemist oli tsaariaegse rahaga. Uhiuute pangatähtede olemasolu võib seletada sellega, et pereisa oli põline pangatöötaja. Saagi jagasime vennalikult pooleks.

Majast lahkudes märkasin põrandal mingit raamatut. Võtsin selle üles ja esialgu üllatas mind raamatu pealkiri “Sa ei pea mitte himustama…”. Lehitsedes nägin, et tegemist ei olnud pühakirja, vaid juturaamatuga.

Kodus selgus, et leitud raamatu peategelane oli maailmasõja rinnetelt koju, vist kusagile Kärla kanti naasnud endine ohvitser. Põues oli ta kaasa toonud oma ametirelva.

Raamatu alguses oli põhjalik kirjeldus elust Saaremaa talus pärast I maailmasõda. Kõik eluks vajalik saadi oma põllult, laudast või metsast. Väljast tuli muretseda ainult soola, petrooli ja tuletikke. Edaspidi sattub aga peategelane mässu keerisesse ja seda muidugi mässajate poolel.

Küllaltki üksikasjaliselt kirjeldatakse, kuidas Muhus käisid relvastatud salgad talust tallu ja sundisid relva ähvardusel kõiki meespere liikmeid endaga ühinema. Kaasa tuli võtta ka kõik talus leiduvad relvad. Üksikasjalikult on kirjeldatud Upa lahingut, kus teatavasti mässajate põhijõud purustati. Lõpuks jõuti sündmustega ka Kullimäele ja kirjeldati mässajate hukkamist.

Raamatut lugesin ühe korra ja seda tavalise juturaamatuna, mistõttu ei mäleta ma enam täpselt, kuidas peategelane eluga pääses. Vist varjas ta ennast kusagil keldris.

Paraku juhtus, nagu ikka. Pinginaaber tundis ka raamatu vastu huvi ja nii see kadus. Aastaid hiljem sain juhuslikult teada, et tegemist oli tõelise rariteediga. Selgus, et Eesti Wabariigi tsensuur oli raamatu vastu huvi tundnud ja kogu trükk hävitati. Kuidas üks eksemplar oli Kübara perre sattunud, jäigi mõistatuseks.

Kahjuks ei jätnud ma meelde raamatu autorit ja väljaandmise aega. Võib-olla ehk leidub veel kusagil riiulis mõni selle raamatu eksemplar või on minu käes olnud raamat kusagil alles? Ma ei tea, et kusagil mujal oleks seda mässu ilukirjanduses käsitletud.

Print Friendly, PDF & Email
(Vaadatud 1 128 korda, sh täna 1)